Elmo Nüganen on eesti teatri imelaps, kellesarnaseid sünnib üks viie põlvkonna kohta või harvemgi. Mida ta ka poleks ette võtnud - lavastaja, näitleja ja teatrijuhina, tõsises või lõbusas võtmes -, kõik on olnud lahe, hiilgav ja õnnestunud.
Vastamata oligi veel ainus küsimus - kes on Elmo Nüganen teatripedagoogina. Et teatriloolased saaksid ta kanda hiilgava näitena Pinna, Panso jt kogu teatri võrdkujuks kasvanud legendide ritta. Ja mitte ainult et eluajal. Juba verinoore mehena.

See oli küsimus, millega osa teatraale läks kindlasti laupäeval Salme kultuurikeskusesse (Linnateatri eelkäija Noorsooteatri põlisesse mängupaika, kus siinkirjutajagi 20 aasta eest sedasama "Buratiinot" vaatas) Nüganeni esimeste üliõpilaste esimest etteastet vaatama.

Tõenäoliselt tuleb lõpliku vastuse andmisega veel oodata, kuid igal juhul lisas Nüganen oma õnnestumiste reale väärilise pärli.

Jättes enamiku kursusest individuaalselt avamata, ületas Nüganen silmanähtava varuga mõlemad tema ees olnud latid: andis õpilastele päris lava kogemuse (lavastaja enda väidetav põhieesmärk) ning tõestas oma jätkuvat kõrgvormi leidliku ja vaimuka lavastajana.

Pakkudes teatrisõbrale koguperetükki, mis omasuguste seas on vaieldamatu meistriteos. Pulli sai ja mitte vähe. Sai tita, sai rüblik, sai pubekas, said issi ja vanaemagi.

Olemuselt polnud see lavastus midagi muud kui ikka seesama pensionäripostmodernism (mängida võin küll, kui ainult pärast jälle kõik kenasti korda saab ja maailm ilusti paika jääb) - selle laadi juurutas Nüganen ise kümnendi eest "Armastusega kolme apelsini vastu".

Ühelt poolt oli lugu sellest, kuidas pika ninaga puunukk, kes kangesti teatrit armastab, aabitsat ostma minnes igasuguste pättide kätte satub, keda kaunitar Malvina ahistab ja kes kõigi raskuste kiuste ometi võluteatri leiab.

Kuid nagu paljude lastelavastuste praktikast teame, on hiilgavamadki lastelood lihtsalt lavale tooduna nüri värk ning nii oli Nüganen loole oma talendiomastele välgatustele ja lühistele toetudes teise korruse peale ehitanud.

Pakkudes allusioone ja vihjeid piiblist (à la igapäevane kommionu, kui sa oled juba ärganud, meie igapäevast balbiinojäätist anna meile tänapäev) Oskar Lutsu ja viimaste audiovisuaalsete kommertsideni (totter kolossaalkukk, kes mökitas: "Knorr või Blanca.").

Oli teatrisõdade siseseid vihjeid (misanstseen lollidemaast, mille ilmestamiseks olid laval nn uued tehnoloogiad) ning suur hulk lõbusaid või lüürilisi Olav Ehala laule, mille tõlgendused varieerusid kitshist operettpungini (tüdrukud laulmas Andrese ja Aadu duetti "Muhulaste juhtumistest"), mis viimasest lihvist ilmajäetuna olid ometi nauditavad.

Viriseja võib ju viriseda, et lavastaja mõneti kordas ennast, jättis noored näitlejad oma leidlikkuse varju ning ehtis neid kohati lausa omaenda näitlejastiili ja nõksudega, kuid tulemus oli ju hea.

Mulle pole kunagi meeldinud arusaam, mille järgi kellegi areng või didaktilised kaalutlused vabandaksid toorete asjade lavaletoomist. Kas "Buratti-nost" päris "Apelsinide" mõõtu kultuslavastus saab, ei julge ennustada, kuid esimene publik lahkus küll harvanähtavalt ja unustuseni aplodeerides.

Valle-Sten Maiste