"Hamleti" lõpp Linnateatri taevalava katusekolmnurga all on kui "Viimsest reliikviast". Sees käib Hamleti ja Laertese – kahe vaba mehe mõõgaduell, müüride taga aga võitlevad ja hõiklevad juba võõrväed...
Maksumaksja on Nüganeni "Hamletiga" saanud romantilise kangelasvaate-mängu. Ootuspäraselt keskendub Nüganen seegi kord tegelaste suhete elavaks mängimisele ning lisaks Linnateatri uue uhke taevalava ruumivõimaluse tulevärgile.
Enne Tshehhovi ja Dostojevski publiku hulka mänginud Nüganen murrab nüüd arvamust, et isegi "Hamlet" ei pruugi olla pelk teatririitus või puhas kunst, millest lihtsurelik aru ei saa. Suur osa on selles Anu Lambi ja Doris Kareva uuel tõlkel, mis teeb "Hamleti" aformismid lihtsalt jälgitavaks.

Ei midagi keerulist
Pärast Mati Undi sajandilõpu dekandentsi vaimus "Hamletit" Vanemuises (1997) on Nüganeni "Hamleti" tegelased hälvetest priid. Asi on hullusest kaugel. Kõik on siin omal kombel kenad inimesed, inimlikult mõistetavad oma taotlustes.
Marko Matvere Hamlet on sama eluterve kui oli tema Mercutio "Romeos ja Ju-
lias", ainult reetmiste suhtes on ta lihtsalt allergiline. Lihalik kuninganna (Anne Reemann) heitleb mehe ja poja vaenus oma naise ja ematunnete vahele. Hullupööra armas Ophelia (Külli Teetamm) püüab lepitada oma armumist Hamletisse tütre- ja vennaarmastusega.... Kõigi tegutsemisajendid on publikule selged, vaat et oma pereelust tuttavad.
Kurja kuninga Claudiuse hingestamine nii loogiliselt ei lähe, aga näitleja Peeter Tammearu on igal lavahetkel huvitav. Mingi kurjuse impeeriumi võrdkuju pole aga temagi.
Suurest mängust, liikuvusest Nüganeni teatris puudu pole. "Hamletis" saadavad kujundlikke misanstseene valgusefektid ja lavatehnilised trikid – vastvalminud teatrisaali viimane sõna. Pole kahtlust, et näitlejate mäng kord-korralt kõigele sellele üha rohkem Nüganeni lavastustele eelduspärast suurt hinge sisse puhub.
On mõjusat ruumikasutamist, efektseid ruumilisi leide. Nagu Poloniuse surnuks torkamine läbi lae või Ophelia kirstu laskmine lae alt publiku keskele haua põhja, kus Hamlet ja Laertes lahingut löövad.
Sisulisemalt jääb ühe kesksema kujundina meelde Ophelia hullumine. Loo alguses ägab liigestest lahti aja paika panemist nõudva risti all Hamlet, hiljem näeme samas risti all vankumas Opheliat. Shakespeare i Valentinipäeva laulukese asemel kordab ta Hamleti "olla või mitte olla"-monoloogi. Tähendusi võib siit välja lugeda mitmeid. Kuni võimaluseni, et Ophelia üritas hullu mängida nagu Hamletki, aga tema läks päriselt katki.
Matvere Hamleti monoloogide sõna ja mõttemängud kannavad, eriti kuulus vilespillimonoloog: "minuga te mängida ei saa". Kui enamasti on Guildensterni (Rain Simmul) ja Rosencrantzi (Allan Noormets) mängitud äravahetatava kaksikutepaarina, siis seekord on üks neist nutikam, teine pikemataibulisem. Mitte klounid, aga juudad meie endi keskelt.
Näitlejate ülendus
Kui enamasti kipub näitlejate liin "Hamleti" lavastuses jääma kõrvaliseks komejandiks, siis Nüganenil on korda läinud kõrvust tõsta näitlejate ametiseisust.
Uhket näitlejate kolmikut (vaikiv esinäitleja Aarne Üksküla, naeratav Anu Lamp ja hääle katkemise piiril Hecuba monoloogi esitav noor näitleja Andero Ermel) ümbritseb siin tõesti üleva salapära paiste.
Hiirelõksustseenis on näitlejatest kuningapaar sõna otses mõttes seatud peegliks päris kuningapaari vastu. Jälgimaks seda peeglimängu, peab kahel pool üksteise vastas istuv publik pead keerama kord ühe, kord teise saali otsa.
Näitlejad on ajastu lühikokkuvõte... Kui "Hamlet" on olnud ikka poliitiline näidend, siis Nügeneni lavastus seda pole. See mõjub omal kombel värskelt. Pärast seda, kui vene ajal jaurati "Hamletiga" seoses ikka võimu ja vaimu ümber. Eesti 1970-ndates pani lavastaja Mikk Mikiver Hamletiks poeedi Juhan Viidingu, kelles nähti aja vaimu kehastust.
1990. aastatel pani Leedu lavastajageenius Nekroshius Hamletina lavale rocklaulja. Ometi tundus selleski lavastuse vaimu ja võimu konflikt kõrvaline. Tuleleekide vahel sulavate jääkamakate all seisid kõik osatäitjad võrdsena, saali tuntavas totaalses valuaistingus.
Nüganeni "Hamletis" on laval rohkem heitlike inimeste kokkupõrked kui võimu ja vaimu konflikt. Kui me neli aastat pärast "Kolme musketäri" elame ikka veel pudukaupmeeste ajastus ning tõsiseltvõetavat ohtlikku võimu kehastust elus pole, siis jääb üle "Hamletit" mängida nii, et iga pudukaupmeeski sellest inimlikult aru saaks.
Maailma kinoekraane täidab suur süüdimatus – kanglased, kes elavad aistingust aistingusse. Hamlet võiks ju olla nende esiisa? Aga Nüganeni elutervelt romantiliste kangelaste reas on oma uhke vastuseis.

Meelis Kapstas