Alguses oli sõna, ütles Anu Lamp Aleksander Kurtna nimelise tõlkepreemia laureaati Erkki Sivoneni välja kuulutades. Sõnadel on vägi sees jah, pole sugugi ükskõik, kuidas me midagi nimetame. Mulle meeldib, või õieti, mulle tundub tähenduslik, et Linnateater oma värskeid mängupaiku mitte saalideks (pööningu-, keldri-), vaid just lavadeks (Põrgu-, Taeva- ) kutsub.

Saal on saal. Mis tahes suurema ruumi kohta võib "saal!" öelda. Paremal juhul tekitab see sõna meis vaid passiivse valmisoleku millekski poolpidulikuks. Teatris istub saalis publik, seal ei juhtu midagi. See koht, kus midagi toimub, on lava. Just laval sünnib igal õhtul näitemäng ja mõnel õhtul ka kunst. Ja vahel harva sünnib seal IME.

Lava on seotud saladusega, lavale võõra jalg reeglina ei astu. Seega tähendab terve ruumi nimetamine lavaks hoopis teistsugust suhtumist publikusse - see, kes on laval, ei saa olla keegi muu kui kolleeg, kui kaaslooja.

Selline eelhäälestus ei lase mul enam ka kümnendas reas jalgu pikalt välja sirutada ja mõelda: "Noh, näidake siis mulle pealegi, mida te oskate, ma olen maksnud!" Ma usun, et see paneb mu hoopis kiirgama seda positiivset energiat, mis iga järgmise saja vaatajaga kahesajakordistudes (sünergia!) on selleks jõuks, mis näitlejat laval toetab ja komistada ei lase, nagu kõneles mulle hiljuti Herta Elviste.

Kõigi teatriga oma ameti poolest seotud või siis ka lihtsalt teatrit armastavate inimeste kokkukuulumise ja koosmeele vaimust näis olevat kantud terve see "mõningail andmeil selle aastatuhande viimane teatripäevapidu" (Linnateatri direktori Raivo Põldmaa väljend). Ligi kaheksasada kutsutut täitsid Linnateatri uue ja vana maja lavad ja sopid, käigud ja koridorid. Sealt jälgisid nad telerite ja ekraanide vahendusel Taevalaval (vaid 250 kohta) toimunud Teatriliidu aastapreemiate kätteandmist ja kolleegide ülesastumisi. Viljandi Ugala värske peanäitejuht Andres Noormets luges ette oma verivärske juhuluuletuse, mille esmatrükk olgu siinkohal tervituseks kõigile neile teatrisõpradele, kes laupäeval Linnateatris ei viibinud:

Teater on liivale joonitud viiv

vaikiva võluri kivi

kala jälg vees, sinilindude tiib

salade asjade nimi

Muutume teisteks kui saabub see hetk

seisma mil tarduvad ajad

Kumatab gong, algab peale üks retk

sajandeid püsinud majas

Majas kus seisavad Will ja Moliere

loitsud ja palved ja joiud

Linnul kus nägu ja loomal on hääl

Inimsel parad ja noiud

Inimsel kurvad ja rõõmud ja muud

mis temast kirjavad üles

tõeseima pildi loomult ja truult

varjudest läbi ja üle

Aegade seest aga kumab üks hääl

mis meile räägib meid ennast

Tuttavad ilmed nii kural kui hääl-

nii läbi ilmade lendad

linnuna vaba kalana tumm

rikas kui skulptori kivi

mis vormub ümber kui loomise lumm

on tema südame ligi

Vendlusi õelusi lõhnama lööb

ruumis mis päevalgi pime

näha kus liivale joonitud viiv

hoitud kus hetk, mis on IME

Margus Kasterpalu