Hooaja terade kõrval leidub küllaga sõklaid

Elmo Nüganeni lavastatud "Kuritöö ja karistus" viis Linnateatri möödunud hooajal jälle Eesti teatri tippu, parandades tunduvalt teatri vahepeal kõikumalöönud mainet. Nüganeni lavastust ta koduteatris oodati kogu Eestis ligi kolm aastat ja nüüd ta siis tuli, see tõeline kuldmuna.
Teater vajab imet. Üks tõeline õnnestumine tearilaval annab ettekujutuse teatri võimetest ja näost ning selle valguses hakkavad ka argipäevased lavastused pidulikumalt paistma. Hooaeg omandab ilme ja rollide ning lavastuste mosaiigitükikestest kasvab kokku terviklik vitraazh.
Kriitika kiidab tegijat
Terane noorema põlve teatikriitik Valle-Sten Maiste on tunnistanud kuluaarides, et "Kuritöö ja karistus" on tema jaoks teatrikunsti tipp, suuremat elamust pole ükski lavastus pakkunud.

Tänase Eesti teatri jaoks on see määratlus tõene. Vaadates kasvõi sedasama meie kodumaist teatrit, on omas ajas suuremad kasvõi Mikiveri lavastatud "Pilvede värvid" või siis Toominga "Põrgupõhja". Mõlemad omasid ka omas ühiskonnas suuremat resonantsi, rahvas rääkis neist, neid käisid vaatamas suured rahvamassid.
Täna on teine aeg, suur kunst sünnib väikestes saalides ja puudutab väheseid inimesi. Keegi ei räägi ka enam teatri kriisist, see justkui ongi normaalne nähtus, et teatrist on saanud nurgatagune kunstiliik, mille suurus väljendub kvaliteedis. Eesti on omaks võtmas õhtumaa mängureegleid, mis määratlevad teatri marginaalseks alaks.
Väikeste saalide jõulisus
Ja ka tänavu valminud Linnateatri kunstikindlust kannab sama ideoloogia - rekonstrueeritud Linnateatri majas on kaks väikest saalikest ja laealune kinosaal, kuhu lavastusi veel pole planeeritud.
Kui Linnateatris tehaksegi väikeste saalide kunsti, siis laval on igati põnev ruum. Ka "Kuritöö ja karistuse" Vladimir Anshoni valkjad lauad moodustavad väga mõjusa teatriruumi. Leidlikkust ja hoolikust ilmutab Aime Unt, kelle kaks Linnateatris loodud teatriruumi veenavad hoolimata keskpärastest näitlejatöödest.
Väljaspool "Kuritöö ja karistuse" konteksti moodustavad Linnateatri selle hooaja lavastused üsna halli pildi. Vast ainult "Ristumine peateega" väärib positiivset esiletoomist tänu värskelt kõlavale kaasaegsele teemale.
Lavastajana debüteerinud Jaan Tätte väärib igati kiitust näitlejate juhendajana, kuid ta oskamatus ruumi organiseerida ei lase koos papisevõitu kujundusega väärt tänapäevanäidendil laval suureks kasvada.
Kaarin Raid toob "Hapras tasakaalus" Linnateatri varumängijate pingilt välja Marje Metsuri, Helene Vannari, Ene Järvise, Andres Otsa ja Lauri Nebeli, kes ületasid küll iseennast, kuid jäid alla Edward Albee näitemängu materjalile.
Ka teine samast ajast pärit näitemäng - Harold Pinteri "Kojutulek" käis Linnateatri näiterupile üle jõu. Kummaline, et teater, kes oli edukas moeautori Stoppardi "Arkaadia" lavastamisel, murrab hambad 25-aastaste näitemängude kallal. Saja-aastase Ibseni konstrueerimisega saab Katri Kaasik-Aaslav paremini hakkama.
Linnateatri meie esindusteatriks vedanud tipu all peitub ebaühtsus. Teatrikriitik Kadi Herkül armastab sedasorti lavastusi kutsuda "tuntud headuses" teatriks ja küllap see nii ongi. Aga selle "tuntud headusega" on nagu kotiga, see tühjalt püsti ei püsi.

Kaubamaja pilamine müüb
Elmo Nüganen rühib järjekindlalt vastutuult
Mis on tänase Linnateatri olemus ja milline tema vaimne selgroog? Torkab silma teatri teatud vastasseis ühiskonnas toimuvaga.
Eesti Nõukogude Liidust eraldumise aastal tõi Elmo Nüganen välja kuulsa "Romeo ja Julia", mis mõistis hukka kahe kogukonna vahelise vaenu. Kui taasloodud Eesti Vabariik oli sukeldumas esmase kapitalismi ostmise-müümise vir-varri, lavastas Nüganen hoopis "Kolm musketäri", romantilise teose, mis ülistab sõprust ja feodaalset üllust ja truudust. Täna, kui NATO pommitajad künnavad üles Jugoslaaviat, koogutab Nüganen härdusega "Kuritöös ja karistuses" pravoslaavide ikoonide ees.
Just Nüganeni vähesed lavastustdl hoivad koos teatri ideoloogiat. Mujal on vaid fragmente, mis pealiiniga haakuvad ja seda toetavad. Vastuollu pealiiniga ei lähe ükski Linnateatri lavastus.
Kujundlikult võib öelda, et Nüganen kuseb vaikselt ja järjekindlalt vastu tuult. Suveräänse looja värk. Ta ütleb välja, mis talle tänase ühiskonna muutumiste juures ei meeldi ja teeb seda viisil, et jääb veel ise puhtaks poisiks. Tema tegemisi saadab au ja kuulsus.
Suhtelises heaolus mõnulev Linnateater pilab raha võimu. Teatrile ei meeldi ülevindiviskamised, mis käivad kaasas Eestis toimiva varakapitalismiga. Harold Pinteri "Kojutulek" läheb lustlikult käima, kui mängitakse lahti inimese mahamüümise teemat.
Linnateater julgeb tänasele päevale vastandada vapraid viikingeid koos nende kauni mütoloogia ja sinna juurde poogitud igavese hipi John Lennoni ikooniga nagu tegi seda Jaanus Rohumaa "Nooremas Eddas". Teatril on olemas tänasele argipäevale vastanduvad vaimuväärtused, mida julgesti publikule välja pakutakse. Selles mõttes on Linnateater Eesti teatrimaastikul eriline. Ta on ainuke teater, millel on oma kunstiideoloogia.
Linnateatri vaimuväärtused pole sugugi sama, mis Sõnumilehe pensionäridele mõeldud virisemine ja eilse päeva taganutmine. Linnateatris on ühiskonnakriitika peenem ja siin pakutakse kriitika kõrvale ka kaunis ja romantiline garniir.
Linnateatris käib ühiskonna eliit. Ja mitte üksi vaimueliit, vaid ka endast lugupidav ärimees tahab pääseda selle saja väljavalitu hulka, kes vaatab väheste lavastuste harvu esituskordi.
Nagu mõttekaaslusega pahatihti juhtuda võib, on ka Linnateatri puhul oht kalduda sektantlusse. Selle märk on suhtlemine meediaga, kus ei peeta miskiks euroopaliku kultuuri juurde kuuluvaid tavasid. Linnateatri puhul on näha, et sealne seltskond suhtub ettevaatusega meil toimuvasse ühiskonna avanemisesse. Ja ehk on selleks ka põhjust, et kaitsta väikese inimeste ringi vaimuväärtusi.

Andres Laasik

Suvelavastus lastele
Sel hooajal ei valminud Linnateatris ühtegi lastelavastust, seevastu tänavune suvelavastus on mõeldud just lastele.
5. juunil saab Linnateatri hoovil asuvas lavaaugus küpseks "Prints ja kerjus". See on uus algupärane näitemäng, mille Mark Twaini tuntud romaani järgi kirjutas Peeter Sauter.
Vahetusse läinud poisse hakkavad mängima Indrek Sammul ja Tõnno Linnas (külalisena Endla teatrist).
Suvelavastus valmib Jaanus Rohumaa käe all, kujunduse teeb Mae Kivilo. Mängivad veel Liina-Riin Olmaru, Marko Matvere, Katariina Lauk-Tamm, Andres Raag, Ago Roo, Helene Vannari jt.
"Printsi ja kerjust" etendatakse juunis kokku 15 korda.

Kogum näitlejate nooruslikkust ja särtsu
Möödunud hooaja näitlejatöödest jääb eredalt meelde Tõnu Oja Osvaldi roll Jaan Tätte "Ristumises peateega" ning kindlasti läheb ajalukku ka "Kuritöö ja karistuse" näitlejaansambel.
Lavastuse arvustustes on üles ehitatud põhjalikke mõttekonstruktsioone Raskolnikovi (Indrek Sammul) ja Svidrigailovi (Rain Simmul) ning Sonja Marmeladova (Külli Teetamm) ja Dunja (Liina-Riin Olmaru) suhetest ja osast Dostojevski-tõlgenduses. Mõistatakse Peeter Tammearu Porfiri Petrovitshi tähendust.
Kriitikute loodud elegantsete tõlgenduste sünniks on vajalik üks eeldus - näitlejate kokkumäng. See on aga Nüganeni lavastuses parim, mida tänane Eesti teater pakkuda sel alal suudab. Ja ka selle lavastuse tipprollid on tipud selle polüfoonilise lavastuse tervikus.
Teised lavastused olid märksa kammerlikumad, pakkudes näitlejatele vähem tööd ja ka arenguvõimalusi.
Linnateatri alaline näiteseltskond on praegu suur - 24 näitlejat. Vaadates valminud lavastusi, tekib kahtlus, et juhtkond hoiab neid teadlikult pidevas loomingulises näljas. Kolm rolli jagub vähestele, enamasti tuleb ühe-kahega leppida. Anne Reemann ei saanud sel hooajal ühegi uut rolli. Kahe toreda rolliga andsid endast teada Lavakunstikoolist Linnateatrisse jõudnud Andero Ermel ja Külli Teetamm.
Teatris puuduvad vanad mehed-naised. Ka ei läheks enamik lavastusi oma tegelaste ja probleemide poolest vastuollu kunagise Noorsooteatri sildiga.
Edward Albee "Hapras tasakaalus" ja Harold Pinteri "Kojutulekus" annab tunda vanema põlvkonna näitlejate puudumine. See on muide tänase Eesti teatri laiem mure. Tänases Eesti teatris puudub 70-aastaste põlvkond, kellel põhineb osa moodsat dramaturgiat

Andres Laasik