Säästueelarvest
Kaks aastat tagasi oli suure maja ees uhke lavastatud avamine. Hr. Kasterpalu sõitis valge limusiiniga ette, mängis muusika. Et praegu Linnateatris lihtsalt kõnesid peeti ja klaase tõsteti oli muidugi tingitud ka sellest, et "Kolmekrossiooperit" näidati Tallinnas ning ka avamine tehti seal ära. Kuigi kõrvalseisjana ei näinud ma põhjust, miks poleks avamine siiski võinud toimuda järgmisel hommikul Tartus linnnarahva juuresolekul.

Suured ja väikesed tegijad
Eelmine kord otsustati, et edaspidi peetakse festivale üle kahe aasta. Meie teater on füüsiliselt küllalt väike, loodeti, et ehk on noos kahe aasta peale esinduslikum.
Seda ei oska küll öelda. Tuleb välja, et absoluutseid tippe, neid, mille kavasse lülitamist keegi ei vaidlusta, on ikkagi vähe. Neid teisi, mille pärast tuleb hääletada, on kahe aasta peale mõistagi rohkem, aga jah, kvantiteet ei väljendu kvaliteedis.
Festivalidel on mõned "suured", kelle vahel toimub põhirebimine. 1997 konkureerisid "Arkaadia" ning "Peiarite õhtunäitus". Seekord oli oodata sama "Kuritöö ja karistuse" ning "Mao tee kalju peal" vahel. Jäi aga ära. Huvi pärast kõrvutagem eelmisi ja seekordseid laureaate. Tulevad täitsa huvitavad paarid.
Toona sai naisnäitleja preemia Katariina Lauk ("Arkaadia"), nüüd tema trupikaaslane Anne Reemann ("Kolmekrossiooper"). Meesnäitlejaist toona Marko Matvere ("Arkaadia"), nüüd Indrek Sammul ("Kuritöö ja karistus").
Kujunduspreemia (oli küll teisiti formuleeritud) sai Aime Unt ("Arkaadia"), nüüd Vladimir Anšon ("Kolmekrossiooper" ja "Kuritöö ja karistus"). Priit Pedajas sai lavastajapreemia "Peiarite" eest, nüüd "Mao tee" eest. Tookord sai "Kured läinud…" trupp, nüüd Karusoo "Küüdipoiste" eest. Tookord sai Krahl, nüüd VAT-teater – tublid väiketeatrid mõlemad.
Edasi läheb asi lahku. Tookord sai ka Lutsepp meesnäitlejaist, Madis Kõiv preemia parima algupärandi eest, Riina Roose muusikalise kujuduse eest. Nüüd premeeriti veel näitlejaid Merle Jäägrit, Peeter Tammearu ning Anu Lampi.
Tookord teenis "Arkaadia" neli preemiat, "Peiarid " kolm ja pool, nii et päris tasavägine duell.
Praegu tuli mängu ka kolmas lavastus, "Kolmekrossiooper", mis suurel määral külalistest koosneva �?ürii huvi pälvis. Arvestades tüki tuntust ja välist atraktiivsust (laulud-tantsud) on see muidugi loogiline. Mitmed preemiad antigi Linnateatri näitlejatele kahasse osalemise eest mõlemas lavastuses.
Selle tagajärjel kaldus kaalukauss märksa järsemalt Linnateatri kasuks. "Mao teele" määrati vaid üks, kuigi oluline (lavastaja) preemia. Olgu kuis on, aga isegi kui kahe rolli eest määratud preemiad pooleks punktiks teha, teenis "Kuritöö" praegu 4,5 punkti. "Kolmekrossiooper" sai 1,5. Kokkuvõttes kuus preemiat Linnateatrile nagu eelminegi kord. Kas on liialdus öelda, et festival jagunes Linnateatriks ja ülejäänuks, kitsamalt "Kuritööks" ja muuks?
Viimane tõusis esile asja eest. Etendus oli veel mõjuvam kui esimestel kordadel Tallinnas, mida märkisid arutelul mitmed kriitikud (Allik, Tonts). Razumihhini kuju, mis toona kriiskavalt irdu kiskus, sulas "vene iseloomuna" äkitselt orgaaniliselt muuga kokku. Raskolnikovi olemus oli jõulisem ja reljeefsem. Ei tea, kas sellepärast, aga Svidrigailovi pahelisus polnud seekord nii veetlev.
Eelmise �?ürii liikmena heidaksin praegusele ette vähest loomingulisust preemiate nuputamisel. Neid ad hoc luua oli täielik võimalus. Kuidas saab Tammearu Porfirit nimetada kõrvalosaks? Kuidagi idasaksalik nonsenss. Samas märkisid mitmed �?üriiliikmed, et näitlejate kõrge tase on meie teatri suurim väärtus. See väljendus ka preemiates. Näitlejad teenisid neid kümnest tervelt pooled.

Enesepildist ja aruteludest
Festival, võõramaalaste juuresolek, tekitab alati põhimõttelisi küsimusi, muu hulgas adekvaatsest enesepildist. Kuidas me tundume endale ise ja mida arvavad teised. Meis võib näiteks Jaan Toominga lavastus, tooduna Vanemuise lavale, tekitada hoopis teistsuguseid alateadvuslikke seoseid "Põrgupõhja" ning muuga kui külalistel.
Pärast iga etendust toimusid fuajees arutelud, kus teatriteaduse tudengid kandsid ette ülevaate ühe või teise tüki retseptsioonist eesti kriitikas. Valdavalt loeti ette väljavõtteid arvustustest. Kahjuks muutub niimoodi kontekstist irrutatult pea iga lause idiootlikuks. Oleks tahtnud rohkem vaimuloolist üldistust, mida oli mõnel puhul (Madis Kolk) ka tunda.
Kuulajaskonna osavõtt oli enamasti reserveeritud, tublide eesti inimestena vaadati, mis saab, ja kas keegi nalja teeb. �?üriiliikmetel, mõistagi, ei sobinud aruteludel elavalt osaleda.

Uus dramaturgia
Tartu Kirjanduse Majas toimus 8. oktoobril arutelu "Kus on eesti uus draama?". Põhiesineja oli Graham Whybrow Royal Court Theatre'ist, kes rääkis lühidalt, mis on "uus näitekirjandus". Osa auditooriumist (näiteks Mart Kivastik) sai ilmselt nii aru, et "new playwriting" tähendab lihtsalt kaasaegset näitekirjandust. Ja toimuski spontaanne "praktikute" meeleavaldus, miks pole festivali programmis eesti autoreid. (Õigluse mõttes tuleks lisada, et eesti autorid olid esindatud: oli "Libahundi" töötlus, oli "Küüdipoiste" algmaterjal, oli Madis Kõiv). Aga – "uus dramaturgia" ei ole eeskätt ajaline määratlus. See pole kõik, mis on kirjutatud täna või eile. Siin tahaks polemiseerida Jaak Allikuga, kes väidab, et on lihtsalt hea näidend ja on halb näidend. Uus on antud kontekstis siiski teatav kvalitatiivne määratlus. On halba uut ja head vana ning vastupidi. Praegu tahaksin toetada Andrus Laansalu (kelle maksimalismi ma tavaliselt ei jaga), et uus dramaturgia on teistsugusel esteetikal ja teistsugusel elutunnetusel rajanev ja sel on ka oma formaalsed tunnused. Mis see siis on? – Ei oska seda ühe hoobiga öelda. Igal juhul on see mittearistoteleslik, pole vältimatult seotud klassikaliste karakteritega, ei kujuta lugu jne. Teave sellest, mis toimub maailma näitekirjanduses, ei ulatu Eestisse. Meil tehakse ikka vana malli järgi, Ibseni vesilahus või prantsuse farss "eesti asjaga". Muud märki kaasaegsusest sageli pole (Madis Kõiv kui originaalnähtus välja arvatud.) Seetõttu on mõnigi näidend vaid tsipake kõrgem olmeseriaalist. Ja kas suurem osa meie draamakirjanikke muud tahabki, kui et lugu lavale pääseks, sest see on väheseid liike kirjatöid, mis natuke toidab?
Samas mulle tundub, et see, mida nõuab Laansalu, ei puuduta enam dramaturgiat. See on teatav liik teatrit. Aga see teater võib algmaterjalis lähtuda kasvõi "Kuningas Oidipusest".
Küsisin pärast ametlikku osa mr. Whybrow'lt igaks juhuks, kas inimene, kes ei loe ajakirja The Face, ei käi vibeidel ega jälgi MTV-d, suudab luua ning mõista uut dramaturgiat? Kui seotud on uus dramaturgia virtuaalsuse, video ja muu uue meediaga. Hr. Whybrow peitis muiet ja vastas, et tähtis on ainult feeling, konkreetse sootsiumi ainuomase "sisu" väljendus.
Samas ei näe ma ka mingit mõistlikku põhjust, miks teater ei võiks kasutada tänapäeva tehnika võimalusi. Ainult kas see on näitekirjaniku asi toda virtuaalsust ja meediat juba kirjutamisel arvestada ja sisse programmeerida? Või on see lavastaja rida – võttes arvesse, et meie teatris on keskne kuju siiski lavastaja? Paistab, et mujal, kus keskne on näitekirjanik, on näidend juba algusest peale rohkem "koos lavaga" kirjutatud.

Mis oli erinev?
Eelmine kord anti lisaks välja hulk eripreemiaid (teatritudengite �?üriilt, Finest Hotel Groupilt, publikupreemia).
Lõputseremoonial esitas lavakunstikooli 19. lend "Eesti teatri loo". Selle raamina oli väga hea paroodia lugupeetud Lea Tormisest. Muidu oli igavamat ja lõbusamat, ent kokkuvõttes kippus asi "kapustniku" jaoks meeletult venima. Saalis oli rahvast hõredalt.
Jäi mulje, et melu oli vähem, paljusid tuttavaid nägusid Tartus ei kohanud. Samal ajal toimusid Tallinnas P. Fomenko Meistriklassi etendused. Ja mis ongi oma kriitikuil festivalil teha? Kõik tükid on ju mitmeid kordi nähtud. Jääb ainult puhas suhtlemisrõõm.

Mihkel Mutt

--------------------------------------------------------------------------------

A R V A M U S I
Mispoolest erines see festival eelmistest?

Festivali peadirektor Jaak Viller:
Esiteks loodan, et selle festivali puhul polnud pakutud tükkide valikule nii palju etteheiteid kui varem. Tundus, et külalistel oli huvitav, neil oli võimalus diskuteerida. Teiseks tundus, et arutelud toimusid elavamalt kui varasematel aastatel. Osavõtjaid oli rohkem. Kolmandaks oli seekord lisaks etendustele ja aruteludele ka koolitusprogramm, mis varem puudus. Mitte eriti ulatuslik, aga näiteks Graham Whybrow esindab kindlasti tipptaset. Muide, programm jätkub Tallinnas. Niihästi Whybrowl kui Jeong Ok Kimil on Tallinnas oma meistriklassid.

Teatrikriitik Jaak Allik, arutelude läbiviia:
Festivalil on kaks poolt, see, mis toimub laval, ja kes on saalis. Kui vaadata viimast, siis väliskülalisi oli vähem kui kahel eelmisel korral, koos �?üriiga viisteist. Tõsi, nende tase oli kõrgem. ITI juhtkond pole varem Eestit külastanud. Praegu tulid aukülalised, kellele sõit välja maksti. Samas oleks tahtnud rohkem näha teatriajakirjanikke ja üldse teatraale lähiregioonidest, Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Peterburist. 25 – 40 külalist lisaks oleks festivalile, selle kuluaarimelule kõvasti juurde andnud. Estonian Stage Production, kes seda asja korraldas, oleks võinud sellele mõelda. Ka meie teatriliit oleks oma tuttavate kontingenti saanud ergutada.
Valiku suhtes on alati etteheiteid. Kvalitatiivset hüpet polnud. Meie silmis võivad igal valitud tükil olla oma väärtused. Kui asetada end väliskülalise rolli, on asjad teisiti. Kolmepäevase maratoni käigus torkab selgelt silma vahe nende vahel, mis teenivad preemiad, ja ülejäänute vahel. Pika päevatöö järel on vaadata midagi, mis pole päris tipp, kuidagi … piinavam. Et paeluda, peab esitus olema kõrgtasemel või siis uus ja seninägemata dramaturgia. Tuntud näidend lihtsalt heas esituses läbi ei löö. Seetõttu oleksin mina võtnud kavasse siiski ka ühe "Ristumise" ja ühe "Leena".
Ma ei usu, et on olemas niisugune asi, nagu 90ndate trend näitekirjanduses. On head näidendid ja on halvad näidendid.

Zhürii liige Jaak Rähesoo:
Väga suurt ja põhimõttelist vahet ei näe. Seekord tundus preemiate jaotus olevat natuke ühtlasem kui esimesel ja teisel festivalil: nii palju auhindu ei lähe ainult ühele-kahele lavastusele.
Arvan, et on õigem oleks pidada festivali üle kahe aasta, sest nii on siiski suurem tõenäosus, et koguneb rohkem paremat.

Jeong Ok Kim, Rahvusvahelise Teatriinstituudi president, Lõuna-Korea:
"Eesti teatri mitmekesisus on muljet avaldav."

Graham Whybrow, Royal Court Theatre:
"Tähtis pole virtuaalsus, vaid feeling"