Arthur Valdes oli üks müstilisema elukäiguga eesti loovisiksusi. Debüteerinud omal ajal Noor-Eesti ridades erinevate varjunimede all luuletustega, kadus ta Esimese maailmasõja ajal jäljetult, nii et Tuglas jõudis talle nekroloogigi kirjutada. 1927. aastal ilmus ta aga ootamatult jälle välja, olles veetnud mõnda aega Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal ning tutvunud silmapaistvate teatritegijate Adolphe Appia ja Gordon Craigi teatriuuenduslike katsetustega. Eestisse jõudnud, tegi Valdes algust eksperimentaalse teatriprojektiga, püüdes sünteesida Euroopas saadud elamusi omaenda teatrivormiks, kuid kuna äriasjad sundisid teda peagi Venemaale edasi rändama, töö katkes. Mis toona proovisaalis toimus, oleks jäänudki saladuseks, kui mitte hiljuti ei oleks Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist avastatud kaotsiläinud märkmed, mille järgi „Keskööpäikese“ trupp nüüd Valdese teatriuuendust jätkata püüab.
