Ennesõjaaegses Euroopas rändavast näitetrupist kõnelev „Meie, kangelased“ on lugu, milles lootus armastusele ja loominguline kirg on põimunud teadmatusega ähvardava tuleviku ees. Aga peatuda ei saa, sest elu peab edasi minema ja järgmises linnas ootab järgmine etendus.
Lavastuse tugevuseks on ühelt poolt põhjalik töö algtekstiga ning teisalt tihedalt läbitöötatud misanstseenid – polegi ammu eesti teatris näinud lavastust, kus näitlejamängu detailidele nii palju tähelepanu on osutatud, ja see viitab prooviprotsessile, kus lavastajal on õnnestunud näitlejad endaga koos tööle panna, neid materjalist vaimustuma meelitada. /…/ „Meie, kangelased“ on oma tegelaskonna ülesehituse poolest sedasorti tekst, kus tegelased on esitatud valdavalt binaarsete opositsioonidena. Nüganen koos trupiga on leidnud sellele paeluva lavalise vaste, kus pea iga roll avaneb läbi peegelpildi ja nii avalduvad tegelastuumad ning näitlejameisterlikkus mitte niivõrd monoloogides ja stseeni keskel olles, vaid pigem tagaplaanil oma opositsioonipaari teist poolt kuulates, tema monoloogi vaikides kaasa jutustades /…/ Ansamblimäng oma parimas.
Ott Karulini teatriblogist
Vaimustav näitlejamäng pakub teatris ülevaid hetki, kus koomika juhib absurdi ja sealt edasi tänapäeva tunnetuse ängi, haarates seejuures vaatajad kogu täiega oma võimusse.
Andres Laasik, Eesti Päevaleht
Enda kohta võin öelda – seekord oli katarsiseks kaastunne, aga ka enesehaletsus, jõuetuse tunne sellest, kui vähe meist sõltub, kui juhuslike ja ohtlike jõudude meelevalla all me elame oma ainukest elu. Ja et me selles ainukeses elus suudame või võiksime suuta jääda inimeseks – see teebki meist kangelased.
Rein Veidemann, Postimees
