"Öö on päeva ema" oli minu arvates väga hea tükk. Selles oli väga palju kurbust ja süngust, kuid see polnud eemaletõukav, vaid pani kaasa tundma. Käisin seda juba ammu vaatamas, aga muljed on siiani tugevad.

Ja lähebki mängukavast maha... Ütleks siis paar head sõna järelehüüdeks. Ei saa väita, et see lavastus oleks mulle väga meeldinud - lavaseade kohmakus ja näitemängu mõningane kuhjatus tegid ta raskepäraseks. Ent samas olen end tabanud päris tihti mõtlemast sellele lavastusele, meenutanud teatud situatsioonides teatud kohti sealt. Ju ta siis mõjus sügavamalt ja valusamalt kui algul arvasin, kui ikka veel hinges kraabib. Selle eest küll suur tänu näitlejatele, eelkõige Jaan Rekkorile ja Alo Kõrvele. Ja näiteks stseen, kus pereisa kartuleid lauale serveerib, jääb vist pikaks ajaks kummitama. Tegelikult sobib niisugune "põhjamaine õõv" Linnateatrisse õige hästi, nii et ootaks järge!