Helenile.

Aitäh tagasiside eest. Selleks, et olukorda lahendada ja selgitada palun helistage või kirjutage Relika Meriloole 6650888, r.meriloo@linnateater.ee.

Linnateatri kassa viskas toru ära, kui kathtlesin daami vastuses, et Priit Võigemast saab mängida kahes etenduses korraga. (Samal ajal 28.06 Hecuba pärast, kus ta ka ju mängib). Küsimusele, kuidasta kahes kohas korraga mängib, et kas pole siiski mingit viga elles infos, visato toru ära. Kinnitan, et ei olnud ebaviisakas, lihtsalt tahtsin kindlalt minna vaatama etendust teises koosseisus, mitte samas, mille juba näinud olen. Ka pileti ostsin lähtudes Linnatetearti kassa koosseseisu puudutavast infost, mis ei saa samas õige olla, kuna, kordan: kashes etenduses korraga ei saa üks inimene mängida. Ei ole mingit tahtmist minna vaatama samas koosseisus etendust uuesti. Õpin teatriteooriat, ja mul oli just teist koosseisu vaja näha. Linnateatri kassast aga vastust EI SAANUD. Olen tegeliklut külaltki vihane. Nagu ka palju teisi inimesi siin kommentaariumis, küsin: misk ei ole koosseisu puudutavat infort saadaval teatri kodulehel, et ei peaks telefoni teel kelleltki sõimata saama. Kui inimene ostab püiltei, on tal ju õigus teada, millele ta selle ostab. Pilet ei ole ka just väga odav, et seda niisama tuulde loopida.
Kindlasti on kõik linnateatri fännid ja töötajad jube vihased nüüd mu peale, aga mis teha. Olen Linnateatris pettunud, kassasst infot ei saanud (sain valet infot). Linnateater müüs mulle pileti valet infot jagades, ja tagasi pieteid te ju ei osta. Kohutavalt imelik värk.Miks siis kassal infot pole etenduste koosseisufde kohta. Sest kassas sõnad olid "Minu teada ...."

Teater teatab muudatusest "Ma armastasin sakslast" 19. juuni etenduse kosseisus. Külli Teetamme asemel mängib Ericat Ursula Ratasepp.

Kas kassa teab etenduste koosseise enne kui piletid müüki tulevad? Või teab kassa alles enne etendust, kes mängivad, kui piletid on juba ostetud?

Infot selle kohta, millisel kuupäeval milline koosseis mängib, jagab Linnateatri kassa.

olen seda etendust kaks korda juba sama koosseisuga näinud. ja kui ma uuesti tulen, siis väga tahaks erineva koosseisuga vaadata. ehk siis, kas teil pole kuskil seda infot üleval, et kes kuna mängib. sest loosiõnne peale ka pidevalt mängida ei taha

ma pole elus midagi nii kurba teatris näinud. bussiga koju sõites ei jäänud nutt ikka seisma. sellist sõna ei ole olemas, millega seda etendust kirjeldada. suurepärane on vähe öeldud!

aga see tegelikult tähendabki dublante:) teine koosseis = duubelkoosseis.

Eeelkirjutajale
ainult [ks n'rkus - ei Ursula Ratasepp ega T]nn Lamp ole dublandid, etendust lihtsalt m'ngitakse kahes koosseisus.

ARMAS PUHAS VALUS PISAR

Armastuse teema läbib punase niidina kogu Elmo Nüganeni loomingut. Kas siis peateemana, kõrvaliinina, kasvõi episoodis, aga ikkagi armastus.
Seda ajal, mil paljud lavastajad peavad armastust millekski selliseks, mille kohta öeldakse üleolevalt, et nemad melodraamadega ei tegele ning nipsakalt, et armastuse õige koht on ladina-ameerika seepides.
Nüganen loob armastuse teemal juba alates esimesest lavastusest “Tõrksa taltsutus” 1988, enne oma lavaka õpilaste sündi.
Aga esimest korda lavastas Nüganen armastuse peateemaks. Seekord ei seganud armastust naise hull iseloom, ei seganud armunuid kaks vaenutsevat suguvõsa, ei täristatud mõõku, ei aetud naist hulluks veritasuga, ei mindud koos mehega Siberisse, ei vaadatud osavõtmatult pealt kuidas naine püüab läbi lüüa rahamaailmas.
Lihtsalt armastatakse. Rõõmustades armastuse sündimise ja vastuarmastuse üle ning kui teineteist kaotatakse, siis sellepärast, et armastust ei jätkunud piisavalt.
¤¤¤
Armastust kujutatakse juba enne meie ajaarvamist enamasti läbi traagiliste lugude, nagu oleks õnn ja õnnelik armastus midagi nii igavat, et see ei vääri tõsist sulge, filmilinti ega lavalaudu. Lev Tolstoi “Anna Karenina” algabki tõdemusega, et kõik õnnelikud abielud on õnnelikud ühtemoodi ja õnnetud isemoodi.
Õnnelikud armastused on ainult muinasjuttudes, nagu neid tõelises elus ei esineks, või siis komöödiates rahvale naeruks või melodraamades, millega tõsised tegijad ei tegele, või muusikalides, mida draamateatrites reeglina ei lavastata.
Selle igavikulise traditsiooni tõttu on ka Nüganeni armastuselood traagilised. Romeo ja Julia tapavad end ära, Constance tapetakse ära, Ophelia poob ennast üles, Ramilda sureb ära, Svidrigailov laseb ennast maha, Karin jääb trammi alla ja ka Erika lõpp on kurb.
“Ma armastasin sakslast” saatvates meediakajastutest saab teada Nüganeni plaanist lavastada aja jooksul kõik Tammsaare olulisemad teosed. Olen siinkohal nõus Rein Veidemanniga, et “Linnateater on just see õige Tammsaare kõlalaud ja Nüganen selle kõlalaua keelte tundja”.
Aga siis ju armastusest surnute nimekiri pikeneb. Juudit tapab Olovernese ja otsib seejärel surma, Põrgupõhja Jürka lööb ühe naise maha ja matab teise mulla alla, Rudolf lastakse maha, Katku Villu läheb ise teise ilma.
Aga miks mitte lavastada lugu õnnelikust armastusest? Teineteise leidmisest, armastusest ja hoidmisest rasketel aegadel? Lugu, mis teeks inimesed teatrist lahkudes õnnelikuks. Kas siis toeks nende õnne kestvusele või unistamiseks, et õnn on olemas, kindlasti olemas, õnn tuleb lihtsalt leida ja kuni leidmiseni õnne leidmist väärida.
Mõistan, et ka traagilised armastuselood on mõeldud aitamaks publikul saada õnnelikuks või õnne hoida; et kuigi laval juhtus armastajatega kurb lugu, aga aidaku need lood inimestel armastada oma lähedast.
Miks panna publikut ainult nutma, nagu see viimasel etendusel minugagi juhtus, võiks ju anda inimestele lootusekiires lootust või toetust õnnele õnnelikus armastuseloos.
¤¤¤
Lavastus oli oma lihtsuses täiuslikult tähenduslik.
Kui meediakajastuses on olnud juttu tühjast lavast, justkui nöögiks Nüganen Tallinna linnavalitsust Linnateatrilt miljonite võtmise eest, siis niimoodi Nüganeni suhtes mõelda on väiklane.

Nüganeni tasemel tegijad suhtuvad vaimuesindajatena võimuesindajatesse sõnumiga, et tehku nemad seal võimul mis tahavad, aga vaim teeb oma tööd mitte rahaga vaid vaimsusega.
Elu ilma armastuseta ongi kõle nagu tühi lava betoonsammastega. Minu jaoks sümboliseerisid tühjal laval betoonsambad pilvelõhkujaid Tallinna kesklinnas ja paneelmaju Tallinna mägedel. Mustamäel, Lasnamäel, Õismäel.
Mägedel, kus inimesi on väga palju, aga inimlikus peitub, varjub või on kaduma läinud betoonrajatiste vahel.
Ursula Ratassepa mäng oli nii ehe, et ta mitte ei mänginud vaid elas laval.
Pean siinkohal pihtima, et Külli Teetamm on üks mu lemmiknäitlejatest Linnateatris ja ainus lemmik Õnne 13 seriaalis. Kui nägin, et Külli Teetamm seekord ei mängi, jäin algul nukraks. Kui tükis mängivad dublandid, siis tahes-tahtmatult võib mõnikord mõttes terve tüki ajaks võrdlema jääda, kuidas oleks mänginud dublant ja dublandi mõtteline vari võib saata näitlejat terve etenduse aja.
Kuid lause-lauselt, stseen-stseenilt mängis Ursula Ratassepp nii siiralt, veenvalt ja usutavalt, et nägin Erika rollis ainult teda. Ja rõõmustasin mõttes koos temaga, et ta oli saanud oma esimese peaosa.
Tõnn Lamp ja Kalju Orro mõjusid laval samuti elavate inimestena, mitte ainult näitlejatena oma rollides.
“Ma armastasin sakslast” on kavalehel tutvustatud ja kriitikas kajastatud kui lugu, kus eestlane armastab baltisakslast, ehk orjarahva poeg mõisapreilit.
Ma ei ole sellega päris nõus. Oskar pole ori, ega Erika mõisapreili. Lavastuses ja näitlejamängus oli nii palju siirust, usaldust, tunnete puhtust ja valu, et minu jaoks ei olnud rahvustel mitte mingit tähtsust.
Iga hea teos on suure kunstilise üldistusjõuga ja üldistusena võis see kurb lugu juhtuda ka eestlase ja venelase vahel. Ursula Ratassepp mängibki rolli rohkem tulise vene kui jaheda saksa temperamendiga
Kui võtta aluseks, et Oskar armus Erikasse nagu sakslasesse, siis meestel on üldse pahatihti kombeks armuda mingi välise tunnuse järgi. Mõnel algab armumine naise jalgadest, teisel rindadest, tean üht prominenti, kellel algab armumine naise tagumikust, mis peab tema maitsele vastavalt olema paras ahter.
Kui Oskar armuski rahvuse järgi, siis on ta intellektuaalsem, kui need isased, kes vaatavad naisi nagu emaseid.
Kui see oleks olnud lugu, kus Oskar oleks armastanud mitte inimesena vaid orjarahva pojana, siis oleks Oskar mängitud võrgutajaks, mitte armastajaks, aga võrgutavat kassi-hiire mängu lavastuses ja näitlejamängus ei olnud.
Kirjutasin need read mõeldes publikule, kes tükki vaatama lähevad, sest oli tunda, kuidas pärast Oskari ja Erika parunist vanaisa kohtumist publik jahenes ja Oskarile kaasaelamine vähenes. Publiku jaoks oli ju see kohtumine alateadlikult võrreldav väimeheks pürgija kohtumine endise tippkommunisti või siis mõjuka kagebiidiga, keda publik ei austa ja aupaklikust üles ei näita. Seetõttu mõjus Oskari austus paruni suhtes võõristavalt ning publiku suhtumine läks nihkesse.
Mõistke seda episoodi toonase ajastu kontekstis ja ärge suhtuge Oskarisse nagu mehesse, kes korraga tunneb end kommunistliku noorena. Lihtsalt aeg oli tookord teine ja meie jaoks tundmatu.
Armastusega ületati rahvusbarjäärid, mille tagant teineteist algul piiluti, seejärel usaldati, hoiti ühte ja armastati teineteist. Armastuse valudes ka kaotati.
Ja kui kaotati, siis mitte rahvuse vaid raha pärast, täpsemalt vaesuse tõttu. Veel täpsemalt seetõttu, et Oskar hoidis Erikat armastusega meeletuse eest, aga Erika oli armastusest valmis meeletuseks.
Üks ei osanud öelda, teine ei taibanud küsida.
¤¤¤
Head inimesed, kui armastate, siis usaldage teineteist lõpuni.
Kindla peale on eriti praeguse masu ajal juhtunud lugusid, kus noormees oma hingerikkuses armastaks kallimat elu lõpuni, kuid kaotab ta, sest kallima tuleviku kindlustamiseks pole mitte üks penn. Kuid armastatu ei hooli tulevikust, vaid hetkest, mis oleks armastuses täiuslik.

Ja kindlasti on ka neid lugusid, mille traagika põhjuseks on see, et õigel ajal üks ei mõista öelda ja teine ei taipa küsida saatuslikult olulist ja tähtsat asja.
Miks ma nendes kahes kindlas asjas nii kindel olen? Minu armastusega on juhtunud samalaadne lugu, kui armastasin venelast.
Oskar jättis hüvasti Erikaga. Tundes kaasa Oskarile, mõtlesin sel ajal Ritast silmis valupisarad.
Minul seda õnne ei olnud, et oleksin saanud kohtuda viimast korda, mind jäeti maha telefoni teel. Ja alles pool aastat hiljem sain teada miks. Kõik oleks läinud teisiti, kui armastatu oleks õigel ajal öelnud või mina oleksin taibanud küsida.
Saalis oli ka teistel meestel silmis pisarad ja neile head soovides usun, et nemad on oma kaasade kõrval õnnelikus armastuses.
¤¤¤
Elmo Nüganen ütles teleintervjuus lavastusest rääkides ja Erika surmast mõeldes, et kui Jumal armastab inimest, siis miks ta laseb sellistel asjadel sündida? Miks Jumal karistab seda, keda armastab?
Surm ei ole karistus vaid kõigest maise elu lõpetus.
Me sünnime siia Maa peale kindlate eesmärkidega. Erika eesmärgiks oli kogeda armastust. Saades teada, et inimene ei ole täiuslik täiusliku armastuse jaoks, läks ta tagasi Jumala juurde.
Erikal on ingli hing. Kunagi tuleb ta Maa peale tagasi ja mul on hea meel selle inimese üle, kellesse ta armub ja armastab. Kui Oskar teda tõeliselt armastas, siis nad sünnivad, armuvad ja armastavad koos.
Vabandust, mul läks meelest ära, et Erika ja Oskar on kõigest kirjanduslikud kujud ja rollid. Lugu oli lihtsalt nii elav ja tõeline, et teater jäi mõttes tagaplaanile.
¤¤¤
Koduteel proovisin luua luuletust.
Tunded, mida sõnades väljendada soovisid, olid olemas, sest etenduse mõjul mõistsin nende sõnade tähendust.
Armas.
Puhas.
Valus.
Pisar.
Esimene ridagi oli olemas.
Armas puhas valus pisar…
Jäin neid sõnu ja rida mõttes kordama ja kordama.
Aga luuletust luua ei suutnud. Liiga valus armastus.
Ja rohkem polnudki vaja luuletada, sest kõik oli juba öeldud.

Tahan tänada Ma armastasin sakslast 15 märtsi etenduse näitlejaid ja lavastajat ja kõiki kes selle lavastuse sünnile kaasa aitasid.Suurepärased tööd ja HEA TEATRI elamus.TÄNUD.

Tänan elamuse eest! Laupäevane etendus oli võrratu. Teater suure tähega. Ei mäleta, millal viimati aplodeerisin silmad pisaraist märjad.
Olen tänulik võimaluse eest midagi sellist kogeda.

Vaatasime etendust eile, 6.2., mängisid Priit Võigemast, Külli Teetamm ja Kalju Orro. Suu-re-pä-ra-ne !!! Niiiiii ilus ja niiiiii valus. Kõik on öeldud sellega, et "see äratab südame üles". Etenduse lõppedes ei olnud ainult naistel silmad märjad..

Suur-suur aitäh!!

Kas keegi soovib 03.veebr.-i etendusele ühte piletit? Tel. 5215791.

Nii suur kogus puhast armastust. Sellist teatrielamust vajaksid kõik. Suurepärane lavastus ja näitlejad!

Millal selguvad veebruari etenduste koosseisud?

Õnn on olla armastatud, mitte armatsetud naine.

Vaatasime Ursula ja Tõnni koosmängu 22.dets.etendusel, BRAAVO NOORTELE! Uskumatu, et olematute dekoratsioonide ja väheste kostüümide ning valgusega annab nii mängida! Elamus oli, väga südamlik ja loomulik! Tõesti väga hea, veel kord aplaus noortele!!!