Kui kellegil vabaneb kaks piletit etendusele 24.03.2012 Hecuba pärast siis võtke ühendust 56247162

Müüa kaks piletit etendusele "Homme näeme" 27.01, kell 19.00

Tere. Kui kellegil peaks vabanema 2 piletit "Hecuba pärast" etendusele, siis helistaga 55556162

Parimat
Holger

Ma sooviks kah veel 2 piletit, kui kellelgi peaks vabanema! 56 670 801

ostan 2 piletiti etendusele Hecuba pärast. Tel: 56 947 375

Ostan 2 piletit septembri kuus etendusele Hecuba pärast. Kontakt: 5118868, aavamagi@hotmail.com

Hei! Ostan 2 piletit septembrikuu etendusele "Hecuba pärast". Kontaktid:+372 55 589 298; charlen@hot.ee. Tänud :) !

ostan 2 piletit etendusele Hecuba pärast Tel 56806560

Vaatasin Pärnus teist korda. Veel parem tundus.... Tänan tulemast!

Müüa 1 pilet 24.05.2011 etendusele. Soovi korral mail.

28.aprilli piletid said müüdud.

Müüa 2 piletit 28.aprilli 2011 etendusele. Piletilevi piletid (18.80 tk).

Tere sõbrad! Kui kellelgi juhtub mingil hetkel olema 2 piletit üle 28. maiks 2011 (olin tõbine ja magasin 1. aprillil täpse kellaaja maha), siis võiks kirja teel teada anda. Oleksin väga tänulik!

Ostan kaks piletid etendusele "Hecuba pärast". viis viis üheksa üks kolm kaks kas viis.

M

Tere,
Ostan kaks piletid etendusele "Hecuba pärast", nii kiiresti kui võimalik. Tel 58077038

Tere!
Ostan 2 piletid 03.02.11 või 04.02.11 toimuvale etendusele HECUBA PÄRAST!

HECUBA PÄRAST PÄRAST HECUBAT

Ajalool on kalduvus end korrata oma tumeduses.
1990ndate alguseks lahkusid toonasest Noorsooteatrist mõne aasta jooksul lavastajad Kalju Komissarov, Mati Unt ja Rudolf Allabert.
Mitte ükski teine teater polnud kaotanud lühikese ajaga nii palju lavastajaid.
Ajaloo kordumises lahkusid Linnateatrist viimaste aastate jooksul lavastajad Jaanus Rohumaa, Eva Klemets, Mart Koldits ja Jaan Tätte.
Mitte ükski teine teater pole kaotanud nii palju lavastajaid ja autorit nii lühikese ajaga terve eesti teatri ajaloo jooksul.
Ajalool on õnneks omadus korrata ka helgemat poolt.
Elmo Nüganen tuli omal ajal Ugalast ja Linnateater läks Nüganeni ning Rohumaa tandemiga tõusuteele. Nüüd oli Ugalast tulnud Priit Võigemastil aeg asuda lavastama ja Linnateater jätkab Nüganeni ja Võigemasti tandemiga tõusuteed.
Võigemasti ja Nüganeni saatusejoontes on paraleelid ka jõudmistes lavastajatööle. Nii Nüganen kui Võigemast asusid lavastama mitte enda ambitsioonist vaid suunati lavastama oma õpetajate poolt. Kalju Komissarov ütles lavakas oma õpilasele Nüganenile, et enne ta kooli ei lõpeta, kui on lavastanud diplomitöö. Nii sündis «Tõrksa taltsutus». Nüganeni õpilasena lavaka lõpetanud Priit Võigemast ütles Eesti Päevalehele antud intervjuus, et Linnateatris tehtud lavastused polnud ta enda valikud, vaid anti lavastada.
Nüganeni ja Võigemasti saatusejoontes on paraleelid ka esimestes lavastustes.
Nii nagu Nüganeni üks esimesi lavastusi «Armastus kolme apelsini vastu» valmis näidendina trupitööna, nii ka «Hecuba pärast» tekst sündis etüüdide käigus.
Näidendis on omistatud Indrek Ojari mängitud Näitlejat ümbritsevatele tegelastele need omadused, mida eelarvamuslikult omistatakse näitleja elukutse esindajatele. Kui näitlejate kohta arvatakse, et nad käituvad elus nagu teatris, sest teater on nende elu, siis seekord on kõik teised teatraalsed peale Näitleja. Näitleja satub tänu nendele kõverpeeglis kujutatud olukordadele mitmetesse koomilistesse situatsioonidesse.
Nii nagu apelsinid veeresid päikselise naeruga, nii naerutab ka Hecuba pisarateni ja ausalt öelda polegi vahepealsetel aastatel nii palju naerda saanud. Isegi Baskini komöödiaid võin vaadata piinlikus vaikuses ja ka publiku naer ei nakata.
Foorumis kirjutajate naeratusega kiidetud «Homme näeme» on siinkirjutajal veel nägemata.
Mind ei aja naerma nali nalja pärast vaid naljaks pööratud kibe elutõde.
Masu aegsel Hecuba naljal ja naerul on tervendav toime selles ebanormaalselt sünges elus. Piprase irooniaga vürtsitatakse lavastajate egotsentrismi, näitlejate marionetlikust, magedat reklaamindust, hullumeelset bürokraatiat, fanaatikute fanatismi, jne. Näitleja on ainus normaalsena tunduv tegelane teda ümbritsevas teatraalsete veidrike või suisa hullude galeriis.
«Hecuba pärast» on oma huumori ja sügavusega minu meelest üle aastate parim algupärand nagu olid omal ajal apelsinid. Kui teaduses- ja muusikas antakse preemiaid kollektiividele, siis oleks ka Hecuba trupi loodud näidend väärinud kollektiivset teatri aastapreemiat algupärandi eest ja on ülekohtune, et preemiaid jagav žürii selle peale ei tulnud.
Näidendi päikeseplekina jäi vajaka Näitleja sisemaailma kajastamisest, kes seetõttu jääb teiste värvikate tegelaste galeriis ainult märgiliseks ja sümboolseks tegelaseks. Kuid mitte verevaeseks tänu Indrek Ojari mängule.
Kogu tegevus toimub ümber tema ja temaga seoses ühel päeval hommikust õhtuni, kuid kuidas ta toimuvasse oma mõtetes suhtub, kuidas toimuv teda muudab ja mõjutab, jääb teadmata.

Kui Näitleja saab sõnumi(rulli) justkui Taevast ja peab Hamleti ja Isa Vaimu dialoogil põhinevat monoloogi, siis võiks teha järelduse, et teater on kunstiliigina ja näitleja oma eluga siinpoolsuse ja vaimumaailma piiril; kuid sellest jääb Näitleja kui tegelase mõttemaailma mõistmisel väheseks.
Lavastus on publiku poolseks Näitleja mõistmiseks jätnud otsad lahti, kuni finaalis saabub mõistmiseks otsustav hetk, kui jääb kõlama, et kõik toimus Hecuba pärast ja näitleja on valmis Hecuba pärast isegi surema.
Lavastuse sõnumi mõistmiseks ütleb Argo Aadli poolt mängitud Lavastaja, et «eesmärk on saavutada seda keskaegset fluidumit, see fluidum ongi tegelikult peategelane. Kui ta tekib, siis on suurepärane, kui ei teki, siis on aeg küsimusi hakata küsima».
Kuid see igavikuline tõde kõlab egotsentrikust Lavastaja suust koomilise targutusena ja läheb naeru saatel kaduma.
Näidendite ja lavastuste peamist sõnumit ei peagi lavalt ette kandma paatose, trummpõrina või punase prožektoriga värvituna, aga samas on kahju, kui publik pannakse naerma tüki peamise sõnumi üle, ilma et publik sügavamalt taipaks, mille üle ta naeris.
Eeltoodud päikeseplekid siiski ei riku peaaegu täiuslikku lavastust ning kahtlemata täiesti täiuslikult kulgevat etendust.
Näitlejad mängisid harvakohtavas ühtehoidvas meeskonnavaimus haruldase sünergiaga. Kui tavaliselt rõõmustavad näitlejad rolliks kehastumistega ükshaaval, siis seekord rõõmustas trupi ansamblimäng nagu koor koorilauluga. Laval ei olnud kuus näitlejat vaid kuusik, mis mõjus vaimu ülendavalt ja värskendavalt nagu mastimännik. Mängiti täieliku sisemise vabaduse ja elurõõmuga ning oli näha, et mitte üksnes näidendi tekst, vaid ka rollid on valminud täielikus meeskonnavaimus. Selline hoog oli omal ajal ka Nüganeni apelsinides.
Kui kedagi eraldi esile tõsta, siis Alo Kõrvet Korvpallitreeneri rollis, keda publik tunnustas vaheaplausiga. Nalja ja naeruga on väga kerge pälvida publikult vaheaplausi, nii nagu Mart Toome ja Veiko Tubin seda koomikaga tegid, aga pälvida publiku kaasaelamine, naer ja vaheaplaus groteskiga, kus tekstinalja ei ole, see on saavutus. Tõsine saavutus. Alo Kõrve roll oli elavam kui elu ise.
Kui näitlejad tavaliselt mängivad, et näevad reaalselt oma kujutlusi, siis tõeline näitlejameisterlikus ilmneb siis, kui publik näeb vaimusilmas seda, mida näitleja kujutleb. Mul tekkis Alo Kõrve Korvpallitreeneri stseenis illusioon, et seisan korvapalliplatsi ääres.
Aeg läks lennates ning 2 tundi ja 45 minutit möödusid nagu pooleteise tunniga. Hea oli, et teadsin enne etendust tüki pikkust, muidu oleksin koduteel arvanud, et kell on rikki minnes tund aega ette läinud.
Kui tulevikku vaadata, siis võib aimata, et Võigemasti ja Nüganeni saatusejoonte paraleelsus jätkub ka tulevikus. Võigemasti tulevasi lavastusi ootaks vähemalt sama palju preemiaid, nagu Nüganen tänaseks on saanud; kui ainult tal endal tulevikus meelest ei läheks, et teatrit ei tehta mitte enese pärast vaid Hecuba pärast.
Seega soovin Priit Võigemastile edu teha teatrit Hecuba pärast ka pärast Hecubat.

Tänud teile Võrru tulemast ja mägi-eestlastele tõelist elamust pakkumast! Olen kolmandat päeva Hecuba lummuses.

Küll on hea, et Paidesse tulite. Midagi nii korralikku pole meie kultuurimaja laval vist väga ammu mängitud. Täna muudkui muhelen omaette, mõeldes hetkedele, mida eile etendusel nägin. Väga tõsine tükk läbi korraliku iroonia :) Oh tuleks te jälle meile maale külla.