Juba hea mitu päeva sellest möödas, kui etendust nägin... Aga miski on siiski hinge jäänud. Heas mõttes.
Mind hämmastas reaalsus - sõjaõudused, hirmud, aga ka lapselikud positsioonivõitlused (seda oleme me vist kõik lapsepõlves kogenud ja selle laval nägemine tekitab kindlasti äratundmisrõõmu). Eks sõjamälestustest ole ju loetud või filmi nähtud - selles mõttes miskit vapustavalt uut teemas ei olnud, aga laste silmade läbi nähtud maailm tundus siiram, kui seda täiskasvanute oma oleks ehk olnud. Eriti mõjus Margus Tabor küünis sõnadega "Issi, tule koju!" (kui ma nüüd ikka täpseid sõnu mäletan) Selle peale tekkisid lausa külmavärinad.
Näitlejad said laste mängimisega suurepäraselt hakkama, kuigi jah, tuleb tunnistada, kui Allan Noormetsa sugune suur meesterahvas põlvpükstes lavale ilmub, siis paneb ikka korraks muigama küll.
Meeldis ka Iir Hermeliini lavakujundus, mis pehmendas reaalsust. Vähemalt minu arust.
Tänud Linnateatrile. |