Laupäevasele 26.11.11 etendusele müüa 2 piletit. amaesa@hot.ee

19. märtsi etendusele müüa 2 piletit, (praegu asuvad Tartus). Tel 51968327

Külastasin 13.10.2010 etendust ja tahan sügavalt tänada saadud Elamuse eest! Tänagi on veel meeles ja energia soovib muunduda selle postituse sõnumiks. :)
Oli suur privileeg olla kohal ja kogeda. Tänan ja kohtumiseni!

Tere,
sooviks teada, millistes septembri- ja oktoobrikuu etendustes mängib Elmo Nüganen ja millistes Tõnn Lamp?
Aitäh!

NII SEE OLI! VÕI AINULT NÄIS?

Kui küsida, kes on eesti teatris teinud kõige kauaaegsemalt geniaalseid lavastusi läbi terve eesti teatri ajaloo, siis on see konksuga küsimus, sest õige vastus ei ole mitte eesti lavastaja vaid Adolf Šapiro.
Tema esimese Eesti teatris tehtud lavastuse «Kirsiaed» ja «Nii see on (kui teile nii näib)» vahel, 1972-2006, on 34 aastat, aga Šapiro alustas Riias veelgi varem, juba 47 aastat tagasi. Suur osa trupi näitlejatest ja ka siinkirjutaja polnud veel sündinudki, kui Šapiro sai oma koduteatris legendiks. Sellist pikaaegset geniaalset vormi pole eesti teatris eestlastest lavastajate puhul enne nähtud.
Minu teatrimälu esimene lummus oli tema Pärnus tehtud «Kes kardab Virginia Woolfi?» aastal 1976. Tunnistan ausalt, et see lavastus on mind mõjutanud poisikesest peale eluks ajaks. Kui mu elus muutub olukord kriitiliseks ja konflikt teravaks, siis kasutan humoristliku irooniat ja sarkasmi ning see sõnsõja võitmise võte on pärit toonasest Šapiro lavastusest Arne Üksküla esitusest.
Šapiro fenomen on erand, mis kinnitab reeglit, et näitlejad muutuvad vananedes sügavamaks ja paremaks, kuid enamik lavastajaid roostetavad ära 60ndaks juubeliks, mõni 50ndaks juubeliks, pahatihti veelgi varem.
Soovimata solvata ühtegi eesti lavastajat, kõrvutagu lugeja mõttes Šapirot ükskõik millise eesti kauaaegse lavastajaga elavate ja surnute seast ja veendute, et teie poolt võrdluseks mõeldu on kas siis surnud, enne kui sai lavastada 35 aastat, või minetas selle aja jooksul geniaalse vormi või pole kunagi geenius olnudki.
Olen mõelnud, et lavastajate geniaalsuse ammendumise põhjus on järgmine. Lavastaja elukutse on olemuselt enesekeskne, kuid lavastaja peab jõudma mõistmisele, et ta ei loo mitte üksi, vaid teda on aidanud Jumal, võib ka öelda et muusad Melpomene ja Thaleia, kes annavad ülevalt krediiti. Kui lavastaja peab kõike oma loominguks ja on arvamusel, et tema looming sündis ilma kõrgemate jõudude abita, siis jätavad kõrgemad jõud ta looma üksi ilma taevase abita. Mõne aja pärast lavastaja kustub, sest tema ideed on otsas ja talle ei anna enam krediiti ei Jumal, Melpomene ega Thaleia. Häda pärast küsitakse abi Taaralt, kuid mitte vanalt jumalalt vaid viinataaralt.
Aga Šapiro lavastab siiamaani noorusliku värskuse ja jumaliku geniaalsusega nagu perpetum mobile.
Lavastus üllatab mitme geniaalse misanstseeniga, mida kõiki kiita ja kirjeldada on siinkohal mõtetu, sest visuaalseid nüansse sõnadesse ei pane. Jääb vaid öelda, et misanstseenide ilu, sügavuse, rohkuse ja üllatuste poolest olid paljud ületamatud ja väärt maalimist omaette pildiks. Tänapäeva kõrgkunsti performanced on nendega võrreldes verevaesed nagu amatööride ponnistused proffide kõrval.
Peatun siinkohal ainult Andrus Vaariku dialoogil peegliga, mis oli nii müstiline, et mul tekkis külm ja kõhe katarsise tunne. Ei mäleta, et oleksin midagi sellist teatrivaatajana tundnud. Olen olnud varem küll lummatud ja haaratud, samastudes mõne laval nähtud tegelasega mitmeks päevaks või siis omandanud midagi eluks ajaks, aga sellist müstilist katarsist polnud tundnud.
Vabandan, kui alljärgnevalt segast panen, ilmestades Šapiro lavastuse mõjul seda, kui inimene arvab, et kõik on nii nagu näib.

Põrgu päralt, ma võin lausa vanduda, et Andrus Vaariku peegli monoloogi ajal oli laval kaks Vaarikut. Üks peegli ees ja teine peegli sees ning mõlemad olid lihast ja luust. Ja see mitte ainult ei näinud nii, vaid see oligi nii.
Põrgu päralt võin vanduda, et Vaarikuid oli 2, aga Jumala nimel seda kinnitada ei saa, sest kuskilt mälusopist meenub, et peegel ainult peegeldab peegli ees olevat inimest. Aga samas tean, et peeglitagusest maailmast ja sealsetest teisikutest on räägitud, kirjutatud ja filmitud päris palju.
Võin kihla vedada, et ei olnud ainus, kellele näis, et Vaarikuid oli 2 ning mul on terve saalitäis tunnistajaid, et nii see oli.
Linnateater peaks maksma Vaarikule topeltpalga. Ühe palga talle ja teise palga edasiandmiseks peeglitagusele Vaarikule, sest kui peeglitagune palka ei saa, siis ta võib solvuda ja ühel päeval peeglisse mitte ilmuda ning stseeni ei saa siis ju mängida. Geniaalne stseen kukub kokku, kui Vaarik läheb peegli ette, aga peeglitagune ei ilmu, sest talle pole makstud.
Kui järgmine kord tükki vaatama läheks, siis viiks lilled just peeglitagusele Vaarikule. Kehastuda peegelpildist elavaks lihast ja luust inimeseks on maailmateatri ja mustkunsti annaalidesse minev roll ja trikk.
Nii see oli, sest mulle näis nii.
Kui olete kindel, et peeglis on ainult peegelpilt, siis tüki mõjul raiun nagu rauda, et mitte milleski kindlas ei saa kindel olla ja kui kõik on segane ning on mitu võimalust, siis on nii, nagu mulle näib. Ja kui ma tean, et ei ole nii nagu näib, siis olgu pealegi, nii see on, kuigi mulle nii ei näi. Aga kui mulle nii ei näi, siis nii see olla ei saa, kuigi nii see on, aga mulle nii ei näi. Aa… ee… mmm… mnjah. Appike! Kuhu ma jäingi! Ma jäin vist kinni etenduse elamusse.
Jäägu need mõttemängud väikeseks treeninguks tulevastele vaatajatele, sest sama selgelt segane ja segaselt selgelt kulgeb ka näidendi sündmustik.
Šapiro on seekordse lavastusega esitanud endale noorusliku riskijulgusega väljakutse, et kas ta suudab luua meistriteose, loobudes talle nii omasest ja aastakümneid viljeledud psühholoogilisest realismist. Rajades lavastuse atraktiivsetele misanstseenidele ja näitlejamängu groteskile.
Suutis, kuid tema päikeseküllasel lavastusel on mõned päikeseplekid, sest loobuti psühholoogilisest realismist.
Psühholoogilisest realismist loobumise tingiks justkui juba lavastuse raamistik. Näitlejad ei mängi mitte tegelasi vaid näitlejad mängivad näitlejaid, kes teevad peaproovi eelset läbimängu. Seega on kõik tinglik juba mängureeglite järgi, sest mängitakse, et mängitakse mängijaid, kes mängivad näitemängu.
Toimuvat tuleb võtta brechti teatri lavastusena.
Kuid brechti teatril on omadus pakkuda rohkem intellektuaalselt, kuid vähem emotsionaalselt ja seetõttu on kaduma läinud veenvus ja usutavus.
Ka brechti ja groteski saab teha veenvalt ja usutavalt, kuid seekord tundus brechtilik grotesk kuidagi pealispinnaline ja steriilne.
Kui Linnateatri teiste paremate etenduste ajal tekkib lava ja saali vahel maagiline side, siis seekord avanes lavalt saali pilt nagu akvaariumist. Oli tunda, et laval on energia, aga saali hoovas seda energiat ainult fantastiliste misanstseenide ajal, kuid tundeküllase näitlejamänguga suutsid saali laadida ainult Anu Lamp, Andrus Vaarik ja Elmo Nüganen.

Teksti antakse sellise kiirusega, et osa teksti läheb lihtsalt kaotsi enne kui tempoga harjuda. Kiiruga eiratakse reeglit, et laval tuleb teksti anda mitte näitleja rääkimise kiirusega, vaid publiku kaasaelamise sündimiseks kuluva ajaga.
Kiire tempo näide oleks kirjapildis - vägavõimsadmisanstseenidaganäitlejadhinge ei puudutanud, erandina mõned stseenid. Saite aru? Mina ka ei saanud, seetõttu kordan aeglasemalt - väga võimsad misanstseenid, aga näitlejad hinge ei puudutanud, erandina mõned stseenid.
Võibolla noorema publiku jaoks pole häda midagi, sest nad on harjunud hiphopi, räppi ja muu kaasaegse popiga, seega harjunud veel kiirema tekstiga, aga minul keskealisena olid küll nii kiire teksti jaoks liiga pikad juhtmed ja harjumine võttis aega.
Võibolla oli etendamise esimestel aastatel tempo piiripealse kiirusega ja kõik oli arusaadav, aga tempo kiirenemine ja groteski pealispinnalisemaks muutumine on paratamatu tüki kulumise märk?
Aga võibolla tekkis lihtsalt paradoks, et olles Šapirost üle veerand sajandi noorem, olin tema nooruslikult kiire tempo jaoks liiga vana ja pean süüdistama ennast? Kui nii, siis pean hakkama metsajooksu tegema, et järgmise Šapiro lavastuse ajaks oleks vormis tüki mõistmiseks.
Kui pea terve trupp tegi groteskki, siis Elmo Nüganeni ja Anu Lambi tegelased mõjusid elavate inimestena. See oli lavastuslik taotlus, et teised tegelased tunduksid kunstlike ja võltsidena, aga nende ohvrid Elmo Nüganeni ja Anu Lambi tegelaskujud elavate inimestena inimlikes kannatustes.
Kontrastid oleks võinud selgemalt välja tuua. Kasutades teksti tempode erinevust ja süvendades rollide psühholoogilist veenvust. Praegu mattub Anu Lamp lavastuse groteskki ja tema tegelase inimlikus ei pääse mõjule mujal, kui ainult monoloogis, kus ta meenutab, kuidas ta väimees sinjoor Ponza ei tundnud ära oma naist.
Elmo Nüganeni sinjoor Ponza inimlikus on kontrastsem võrreldes teiste groteskiga. Määravaks saab siin Nüganeni mehelik enesekehtestamise võime, mis Anu Lambil puudub kaunilt lüürilise naisnatuurina.
Kui Nüganen ilmus lavale, siis muutusid ka näitlejate tekstitempo jälgitavaks, rollijoonised täpsemaks ja mäng sügavamaks. Justkui austusest Nüganeni kui peanäitejuhi suhtes.
Nüganeni sinjoor Ponza äkkviha oma ämma vastu oli nii tõetruult tuldpurskav ja saali energiaga täitev, et kui ta peanäitejuhina vihastaks sellise vihaga akendega ruumis, siis peaks purustatud akendele panema uued klaasid ja teatris oleks sama palju matuseid, kui paljusid tabaksid tema viha välgunooled. Aga sõbralikus ja üksmeelses teatriperes ei esine õnneks selliseid olukordi ka teoreetiliselt mitte.
Nii nagu Šapiro 70ndate lavastused mõjutasid eesti teatri psühholoogilise realismi arengut, nii on võibolla tema viimane lavastus inspireerinud Nüganeni lavastama «Meie, kangelasi». On ju «Meie, kangelased» samuti groteskne ja üllatuslike misansteenide rohke.
Seega on need lavastused sündinud justkui Nüganeni ja Šapiro sõbraliku loomingulise konkurentsi dialoogis.
Kui neid kahte lavastust võrrelda loomingulise konkurentsina, siis võrdlused oleksid järgmised.
Mõlemad on briljantsed, kuid vahe on nende lavastuste hingesäras.
Erinevalt Šapirost ei loobunud Nüganen psühholoogilisest realismist ning «Meie, kangelaste» rollid on elavad. Grotesk on värvikam ja sisu sügavam. Andrus Vaarik sai ju oma rolli eest teatriaastapreemia parima kõrvalosatäitjana.
Kangelaste teksti andmise tempo on publikule jälgitav.
Šapiro lavastus on jällegi fantaasiaküllasem. «Meie, kangelased» seisab ju esimese vaatuse alguses staatiliselt paigas, sest puuristseen kestab umbes 45 minutit, Šapirol on sama aja jooksul mitu üllatavat misanstseeni.
Aga peamine «Meie, kangelaste» pluss on selles, et terve etenduse ajal on lava ja saali vahel maagiline side, mis Šapiro lavastuse akvaariumis tekkis kahjuks harvem.
Maagilise sideme kaudu andis Nüganeni lavastus mõtteainet, läks südamesse ja valgustas hinge, aga Šapiro oma jäi ainult krudisema ajurakkude vahele.
Samas tekitas Šapiro lavastus peeglistseenis katarsise, mida pole varem tundnud.
Ja kui nüüd minult lõplikult küsida, kumb lavastus oli parem, siis oodake suveni. Miks suveni? Suvel õitsevad karikakrad ja eks ma siis karikakra õitelt loen – Nüganen – Šapiro – Nüganen – Šapiro. Aga andke siis kohe mitu karikakart, sest esimene õis ei anna õiget vastust.
Tegelikult ei saa mind Šapiro kritiseerimisel tõsiselt võtta. Ei saa isegi öelda, et muna õpetab kana, lihtsalt lihtsurelik kirub jumalat, et see lõi just sellise maailma nagu ta lõi.
Norida saab ju iga asja kallal. Kasvõi suvepäikese kallal. Mis asja ta pagan paistab suvel lagipähe ja võtab higistama.
Nagu Šapiro särab teatritaevas igaveses suves ja paneb ajurakud ragisema.
Kui hinnata Šapiro tükki lavastusena, siis paneksin kümnepallisüsteemis psühholoogilise realismi vajaka jäämise tõttu hindeks 8 punkti. Vähe? Oot, kohe parandan ennast, sest Šapirole kui lavastajale annaksin samas kümnepallisüsteemis 120 punkti.
Nii vanalt nii nooruslikult hoogne, päikseline, värske ja fantaasiaküllane! See pole võimalik!
On!
Nii see on! Ja see ei näi ainult nii, vaid nii ongi.

Lihtsalt suurepärane !!! Tänud kõigile!

Milline mängu ilu! Vapustav!

Oma liistult: Kui kaks sõdurit räägivad ühest lahingust, siis on jäänud mulje, et nad on olnud erinevas sõjas. Ja mida ma siis kuulen: kirjeldust, kujutlust, ajalugu, tõtt? Millist tõtt? Ja kui artikli kirjutan, siis mida tegelikult loeb lugeja? Mul tuli meelde kui Kaljo West näitas Narva rinde skeemil kus lõigus oli nende väeosa ja kus Nugiseksi oma. Kui kahe relvavenna lahingukirjeldused kõrvuti panna, siis kus on tõde?

Tere! Kui kellelgil on pakkuda, siis ostaks 2 piletit jaanuari etendusele. Tel 56502547, viktorya@neti.ee

Kristiinile - jah, ärajäänud etenduste publik püütakse alati tulevastele kuupäevadele ümber tõsta, palun võtke täpsema info saamiseks ühendust Linnateatri kassaga.

Ka mul oli tänaseks pilet ja mul on väga kahju, et näitleja on haigeks jäänud ja etendus ära jääb. Saan aru, et piletid ostetakse tagasi, kuid tegelikult oleksin huvitatud ikkagi etenduse nägemisest. Kas ei oleks võimalik pileteid vahetada tulevikus toimuva sama etenduse piltite vastu?

Ei ole plaanis jaanuarisse lisada rohkem etendusi. Aga veebruarisse kindlasti.

Lgp. Teatrirahvas.
Soovin teile head paranemist ja otse loomulikult lisan küsimuse: egas Teil ole plaanis jaan. ikkagi seda lugu plaanidesse pigistada?
25.11 ja 2.12 hirmsasti oodatud gurmee naudingust ilmajäänu...

Tere! Käisin vaatamas 12.11.2009 - super etendus! Ainult üks väike märkus - kavalehele oli jäänud märkimata Margus Tabori nimi.

Väga hea tunne jäi... ei taha lahata, sest tervik oli niivõrd täiuslik. Erllised tänud Andrus Vaarikule, Elisabet Tammele ja muidugi Allan Noormets! Vana hea klassikaline teatr, seda kõige paremas tähenduses, aitäh kõigile!

Oli õnn viibida etendusel 06.10 , mil peale pikka pausi "Nii see on" uuesti lavale toodi. Esimesest korrast mäletan, et olin eelkõige suures vaimustuses lavakujundusest ja kunstnikutööst, seekord särasid üle kõige näitlejad. Anu Lamp, Elmo Nüganen olid suurepärased ning eriti sügava mulje jättis Andrus Vaarik. Nii hästi oli välja mängitud vana, vinduv, võitlev tolerant.

Olen seda etendust korra näinud ja mulle VÄGA meeldis. Hirmsasti tahaks veelkord näha. Arvestades, et Linnateatri naispere järgmiseks hooajaks kolme liikme võrra väheneb, siis kas on lootust, et kevade lõpul/sügise algul on võimalik taas näha Elisabeti ja sedasama etendust? Ja kui on, siis kas Indrekuga või leitakse asendus (millest oleks muidugi äärmiselt kahju!)

Lavastuses "Nii see on (kui teile nii näib)" ei ole plaanis Elisabetile asendajat leida. Niisiis tuleb oodata, kuni Elisabet on jälle tööl tagasi.

Küsiks selle eelmise küsimuse siis värskelt üle: kas seda etendust on võimalik näha alles järgnevatel hooaegadel või hakkab keegi Elisabeti asendama?