Andry Ervald

Hiljuti näitas Rootsi näitleja ja lavastaja Jan Jönson Eesti teatripublikule maailma kõige salapärasemat tegelast – Godot’d.

Üks kolakas kivi esiplaanil, taamal kuivanud puu. Kivi peal istub mees ja üritab välja mõelda, miks tal ometi king pigistab. Ta sikutab kinga, kisub ja kisub, kuni tuleb teine mees - esimese vana sõber. Temalgi on mingi mure.

Pikapeale selgub, mitte king ei pigista meestel, vaid hing. Nad oskavad üksnes loota, et ehk aitab neid keegi kolmas, keegi Godot. Ainult et Godot, keda muudkui oodatakse ja oodatakse, ei tule ega tule.

Erakordne lugu igas mõttes

Niimoodi algab maailma kõige mõttetum näitemäng, pealtnäha. Kus räägitakse pikka ja seosetut juttu, pealtnäha. Kus ei juhtu mitte kui midagi, pealtnäha. Mis tegelikult on üks läbi aegade kuulsaim lavatekst - Samuel Becketti "Godot'd oodates".

Beckettist ja Godot'st, tema ootamisest ja tulemisest rääkis teatrifestivalil "Talveöö unenägu" Rootsi näitleja ja lavastaja Jan Jönson. "Tõelushetked" oli lavastuse nimi.

Jönsoni etendus oli erakordne, ta ise näitlejana erakordne, ja inimesena. Mis siin leheveergudel kirjas, on tegelikult "Tõelushetkede" lahja loputusvesi, ümberjutustus.

Ei hakka kiitma ta ümberkehastumisvõimet või arutama, kas ta täitis oma rollide pealisülesande. Las ta olla. Sest kõige vapustavam oligi Jönsoni räägitud lugu ise. Ja ehk aitab see paremini kehastuda hoopis nende loojuppide lugejal. Ah et kelleks? No kas või iseendaks.

Vaikus voolab rahulikult näidendisse

"Olin 15, kui Göteborgis lavastati "Godot'd"," alustas Jönson. "Üks tegelastest on noor poiss, ta tuleb esimese vaatuse lõpus ja ütleb, et härra Godot ei saa täna tulla, aga ta tuleb homme. Samamoodi teises vaatuses - ta ütleb, et Godot ei tule ka täna, aga homme küll. Poisi rolli pakuti mulle.

Me mängisime seda näidendit peaaegu kaks aastat. Pea kaks aastat vaatasin seda lava kõrvalt. Ja õppisin armastama selle näidendi rütmi, selle näidendi vaikust."

Beckett ise ongi öelnud: "Vaikus voolab sellesse näidendisse nagu vesi uppuvasse laeva."

Jönsonil enesel polnud sest tollal aimugi, aga nende kahe aasta sisse mahtus üks plõks, üks tõelushetk, või oli neid terve rida, mis banaalselt väljendudes määrasid ta laevukese kursi elumerel.

Järgmine plõks (või jälle tõelushetk) toimus, kui Jönson seisis Kumla vangla võimlas.

Kumla on Rootsi üks karmimaid vanglaid, kus hoitakse kinni kõige jubedamaid närukaelu - saalis seisiski valvureid kaks korda rohkem kui vange, kõigil püstolid vööl, ja Jönson tundis surmahirmu.

Säherdust hirmu, et üks valvureist pidi teda lausa mitu korda käskima, et ta oma töö ära teeks ja näidendi ette kannaks.

Oluline sõnum ja kaks kirja

Kui siis asi aetud sai, tuli üks vang Jönsoni juurde, endal käsi selja taga.

Mis siis, et valvureid oli saalis kordades rohkem - vang, kes läheneb, käsi selja taga, ei tekita rõõmsat ootusärevust kelleski.

Ent mainitud mees ulatas Jönsonile pika varrega tulipunase roosi. Ning palus, kas Jönson oleks nõus nendega mõnda näidendit lavastama. Lavastamise kohta ei lubanud Jönson midagi, küll aga pakkus ta, et võiks koos vangidega Becketti "Godot'd" lugeda.

"Godot'" lugemisest kasvas siiski välja etendus. Ja etenduse käigus juhtus mõndagi. Sõnumitoojast Poisi rolli sattus mängima noor vene pätt Miša.

Vaevalt et Mišal oma noores elus näitlemisega pistmist oli olnud, nüüd igatahes sattus ta teatritegemisest ja iseendast vaimustusse (oli seegi ehk tõelushetk).

Ta oli juba ammu Rootsis elanud, kuid kodustel polnud tema käekäigust aimugi. Nüüd lõpuks kirjutas ta koju.

"Ema, kallis ema. Ema, ma armastan sind, armastan sind. Anna andeks, et ma nii kaua pole kirjutanud. Ema, ma õpin nüüd Kumla teatrikoolis. Kõik ütlevad, et ma olen hea näitleja. Meil on varsti esietendus, tule mind vaatama," kirjutas Miša.

Ja kahe nädala pärast seisiski Kumla "teatrikooli" metallväravate taga hallis rätikus köökuvajunud babulja - Miša ema.

Rõõmus emake oli tulnud oma kallist poega vaatama, toonud parimat külakosti, mida Venemaalt tuua saab. Tal oli kummaski käes kott ja kummaski kotis kuus liitrit viina... Ja kui ta teada sai, mida Kumla "teatrikool" endast tegelikult kujutab, sattus Miša ema haiglasse.

Ka Jönson ise sai kirja. Milles teda kutsuti Pariisi, et ta räägiks oma tööst vangidega. Allkiri: Samuel Beckett.

Jönson ei suutnud oma silmi uskuda. "Mingi lollakas vangivalvur teeb minuga nalja," mõtles ta. Siiski, nii see polnud - määratud päeval saidki nad kahekesi ühes Pariisi kohvikus kokku, istusid maha ning Beckett küsis: "Mis juhtus mu näidendiga, kui sa andsid selle inimeste kätte, kes elavad pimeduses?"

Vastus küsimusele oli tegelikult juba antud. Juhtus midagi säherdust, mida keegi oodata ei osanud.

"Godot'" etendusest Kumla vanglas oli saanud sündmus, mis enam müüride vahele ära ei mahtunud. Sündisid arvustused, intervjuud, dokumentaalfilm. Lõpuks - uskumatu, aga tõsi - lubati näitlejad isegi nädalasele ringreisile mööda Rootsit.

Suurepärane, kas pole? Kuus tundi enne esietendust tundsid osatäitjad (oli see tõelushetk?), et vanglas on elamisväärne elu võimatu. Be-
cketti kujunditega rääkides - Godot'ga seal kohtuda ei saa.

Kõik osatäitjad peale ühe põgenesid. Ent teatrisaal oli välja müüdud ja rahvast täis,

Jönsonil ei jäänud üle muud, kui järjekordne tõelushetk (kui mitmes juba?) vastu võtta. Ta haaras tooli, istus lavale ja jutustas publikule nii kaua, kuni hääl vähegi kandis, miks "Godot" sel õhtul mängimata jäi.

San Quentinis hoiatuslaske ei tehta

Beckett ise naeris juhtunust kuuldes nii, et pillas sigareti suunurgast kohvitassi, auväärt Nobeli preemia laureaat oli - oo õudust - lämbumissurma äärel.

Kui ta end siis kogutud sai, tähendas: "See on parim, mis mu näidendiga kunagi juhtunud. Nad ei jäänud vanglasse Godot'd ootama."

Järgmine väljakutse
ootas Jönsonit Ameerikas, San Quentini vanglas. Etenduse jooksul ei maininud Jönson kordagi, miks tema näitlejad kinni istuvad. Kuid selge on, et auto ärandamise või poeakna lõhkumise eest eluaegset ei saa.

San Quentin on aga eriti jube koht, seal istuvad ainult eluaegsed.

Kõik kohtumised ja vestlused toimuvad püssimeeste pilgu all, kes seisavad, silm sihikul ja näpp päästikul. Vangla ühes tiivas on elektritooliga tuba, teises gaasikamber. Koridoripõrandale kongide ette on tõmmatud kollane joon ja kiri: "Üle selle joone astute omal vastutusel."

Vanglaõuel ripuvad tara küljes teated: "Hoiatuslaske ei tehta."

Seal oli ka pisike sildike üles pandud: "Eramaa. Palun mitte siseneda."

Eramaa! Vanglaõuel! Kuidas see võimalik on? Talle räägiti, et selle sildi kirjutas üks vang, navaho indiaanlane. Kui too 20aastaselt San Quentinisse sattus, palus ta, et talle eraldataks tükk maad. Keegi vangivalvureist võtnud toika ja tõmmanud maha ringi ning lisanud irvitades: "Säh, siin su eramaa."

Vang istutas sinna seemne ning istus ja ootas. Kuni seemnest võrsus puuke. Too ring tõmmati maha ja seeme pandi mulda 60 aastat enne Jönsoni külaskäiku.

Toonane noor poiss istus endiselt San Quentini müüride vahel, ainult et selleks ajaks oli temast saanud 80aastane taadikõbi. Puu aga oli kasvanud kõrgemaks kui vanglamüürid. Ja uskumatu, kuid vanamehel lubati mõnikord puu otsa ronida.

Sõnum ja soovitused

Sealt vaatas ta müüride taha, sealt nägi vabadust. Too vanamees oligi ainuke San Quentini asukas, kes natukenegi suutis ette kujutada, missugune vabadus välja võiks näha.

Juhtus, et kaasvangid tulid tema juurde, andsid talle tüki paberit ja pliiatsi ning palusid, et ta neile vabadust joonistaks.

Jönson töötas San Quentinis kaks aastat, taas kaasnes "Godot'" lavastamisega enneolematu menu ja ülemaailmne kuulsus. Ilmusid lehelood, telesaated, intervjuud, tehti filme. Kõige tähtsam oli ikkagi, et Jönson sai hakkama täiesti uskumatuga - andis elu mõtte tagasi inimestele, kes olid selle enda meelest igaveseks kaotanud.

Tõestuseks, et väide päris kanajalgadel ei tuterda, olgu üks lühike lugu lavastuse saamisest.

Kui Jönson ühte vangidest, Spoon Jacksonit oma lavastusse mängima soovis, vastasid vanglaametnikud talle tõsimeeli, et asi on lootusetu.

"Miks ometi?"

"Väga lihtsal põhjusel. Ta ei räägi?"

"Miks?"

"Keegi ei tea? Keegi pole ta häält kuulnud."

"Kui kaua ta on juba vaikinud?"

"Kolm aastat."

Spoon Jackson hakkas rääkima. Ja mitte ainult oma rollis. Tuli välja, et ta kirjutab luuletusi.

Praeguseks on Jackson välja andnud luulekogu. Kas järgmised read ta raamatus kirjas on, ei ole siinkirjutajal au teada, igatahes kirjutas Spoon Jackson need pärast "Godot'" etendusi.

"Ei ole meil enam / Becketti maagiat / ega Becketti reaalsust / mida teiega jagada / Godot tuli / ja läks."

Luuletajate sõnumi lahtimõtestamine on üks tänamatu tegevus.

Aga võib ju pakkuda, et Spoon Jackson nimetaks Godot'ks seda meest, kes tema ja ta kaaslaste elu muutis. Jan Jönsonit.