Merit Kask, Eva Kübar
Tänavuse Tallinna Linnateatri festivali «Talveöö unenägu» kogu tähelepanu koondus näitlejale, näidates häid näitlejaid kogu nende võimekuses.
Linnateatri festivalil võetakse asju rahulikult. Jõulude ja uue aasta vahele paigutatud festival möödub juba ajastuse tõttu kergelt pidulikus meeleolus. Ei mingit higist võistuetendamist.
Kolm päeva, viis lavastust, neist neli külalislavastust ja üks oma maja tükk, pluss mõned õpitoad festivalile saabunud külaliste käe all. Täiesti inimvõimete piiril festivalimaht. Vähemalt festivali külastajale.
Seekordsed viis festivalitükki sai välja valitud sellest tõukuvalt, mida teeb neis näitleja. Valitud tükid andsid mitmekesise ja võimalikke äärmusi katsuva pildi, KUIDAS laval olla. Sellest, kuidas isiksus loob lavastuse.
Üht äärmuslikku viisi, kuidas laval olla, näitas saksa tippnäitleja, Berliini Volksbühne am Rosa-Luxemburg Platz teatri esiviiul Martin Wuttke, kui ta Paul Plamperi lavastuses «Artaud meenutab Adolf Hitlerit ja Romanische Caféd» rakendas ellu Antonin Artaud’ nägemuse julmuse teatrist.
Keset lava oli klaasboks, mille suletuses Wuttke tegutses. Wuttke kehastas 1943. aastal hullumajas viibivat teatrigeeniust Artaud’d, kes meenutab oma fiktiivset kohtumist sajandi teise julmuse geeniuse, Adolf Hitleriga.
Ühelt poolt suletud ruum, teisalt läbini intensiivne ja füüsiline, äärmuslikke kehalisi ja vokaalseid väljendusvõimalusi otsiv mäng, mis sellesse klaasist kuubikusse ära peab mahtuma. Kokku lõi see pinge, nii et valusamatel hetkedel jõudis see peavalu, mida põdes hulluses visklev Artaud, isegi vaatajate peadesse.
Hitler ja Jeesus
Kui etenduse esimese kolmandiku oli suure sugestiivse jõuga Wuttke tõepoolest paeluv, siis tüki edasine areng näitas, kuidas pidev kõrgepinge muutub ühel hetkel oma vastandiks ning üllatused pole enam üllatused.
Wuttke ülireageerivale mängule andis hea võrdlusmomendi mõjuka teatriteoreetiku Peter Brooki minimalistlik lavastus «Suurinkvisiitor», kus briti näitleja Bruce Myers jutustab Fjodor Dostojevski «Vendadest Karamazovitest» pärit lugu Sevilla inkvisiitorist, kes kõige hoogsamail ketserite tagakiusamisse päevil kohtub lihast ja luust Jeesusega.
Brook, kelle teatriteoreetilisi käsitlusi on suunanud küsimus etenduse olemusest, on «Suurinkvisiitorit» lavale tuues loobunud pea kõigest, millest loobuda on saanud. Lavale on jäänud vaid platvorm ja kaks tooli, heli ja valgus ning kaks näitlejat. Ja loomulikult Dostojevski ülivõimas tekst, inkvisiitori süüdistuskõne Jeesusele, mida jumalapoeg tummalt kuulab.
Kindlasti võib leida ka valgustuslikumaid minimalistliku teatri stiilinäiteid, ent tuleb siiski hinnata koju kätte toodud võimalust vaadata suure teatrilegendi lavastust siinsamas.
Kõige karismaatilisem ja energiast pulbitsevam esineja festivalil oli kahtlemata rootsi mees Jan Jönson, kes suutis laval neli tundi jutti katkematult keskenduda, kümnetesse rollides sisse ja välja elada ning aina kõneleda ja näidelda.
Lavastuses «Tõelushetked» kehastus ta kord iseendaks lapsepõlves, seejärel mõneks eluks ajaks kinni mõistetud vangiks, kes Becketti «Godot’d oodates» interpreteerib, siis vanameister Samuel Becettiks endaks, kes salvrätikule oma näidendi esitamisõiguse kirjutab, siis kitsarinnaliseks vanglaametnikuks, jälle vangiks, siis Rootsist näitlevaid vange maalima sõitnud kunstnikuks ja taas iseendaks.
Üheks meeldejäävamaks ja intensiivsemaks stseeniks kujunes Jönsoni esimene kohtumine Samuel Beckettiga Pariisi kohvikus, kus Beckett lavastajalt uuris, kuidas interpreteerivad tema teost inimesed, kes elavad pimeduses. Küsimus, kas pimedus on pigem siin- või sealpool range režiimiga vanglamüüre, kujunes lavastuse läbivaks motiiviks. Lavastuses jälgiti, millise intensiivsusega töötasid vangid Becketti kallal, kuidas nad püüdsid leida kõige sobivamaid lähenemisnurki, elades uuesti läbi oma elu kõige traagilisemaid kogemusi, kuidas nad pidevalt otsisid ja leidsid ning jälle kaotasid.
Kole ja loll Sonja
Läti ühe tuntuma lavastaja Alvis Hermanise lavastus «Sonja» Riia Uuest teatrist lisas omalt poolt festivali pilti südamlikkust, koomilisust ja traagilisust. «Sonja» on lugu koledast ja rumalast nimikangelasest, kelle elu äpardunud isikuomadustele ja Leningradi blokaadi aegsetele raskustele vaatamata päris rahulolupakkuvaks kujuneb.
Kaks varast tungivad korterisse, kus iga detail räägib selle kunagisest elanikust. Ühest vargast saab jutustaja, teisest sõnatu Sonja. Jutustaja meenutab mingeid mälestuskillukesi, mis kunagi ses korteris elanud Sonjast alles on jäänud, ning lahti hargneb helge lugu ühest ammusest tegelasest, kes «sündis, elas ja suri».
Linnateater täiendas festivalikava omalt poolt tükiga «Kivid sinu taskutes», kus laval on küll kaks näitlejat, Indrek Ojari ja Argo Aadli, ent oma asju ajab siin lugematu hulk tegelaskujusid.
Teatrifestival
Tallinna Linnateatri festival «Talveöö unenägu»
28.–30. detsembrini
Linnateatris, Kanuti gildi saalis,
NO-teatris, nuku- ja noorsooteatris |
