Andres Laasik

Et oma ma­ja on ehi­tus­tel­lin­gu­tes, mõel­di asi te­ha väik­selt ja vaik­selt. Kuid saa­bus hoo­pis teist­moo­di ras­ke aeg - teat­rit mu­ser­dab, et tel­lin­guid po­le.

Olu­de tah­tel sündi­nud raa­mid oman­da­sid fes­ti­va­li ka­va ter­vi­kus kuns­ti­li­se tä­hen­du­se. Eri­laad­sed ja sa­mal ajal eri moel jõuli­sed la­vas­tu­sed and­sid tea­da, et mõõtka­va poo­lest pi­si­ke la­vas­tus ei pruu­gi se­da ol­la kuns­ti­li­ses plaa­nis. Ja et Ees­tis sündi­nud väi­ke­se mõõtka­va teat­ris po­le mi­da­gi sa­maväär­set kõrva­le pan­na, ker­kib üles tä­he­le­pa­nek, et gi­gan­to­maa­nia­ga on meil kõik kor­ras, kuid väi­kes­te as­ja­de ope­ree­ri­mi­ses tu­leks veel pin­gu­ta­da... Pal­jus­ki tä­nu Laur Kau­nis­saa­re nõuan­ne­te­le sündi­nud ka­va la­seb see­ga siin­set teat­ri­te­ge­mist krii­ti­li­ses val­gu­ses pais­ta, kuid see on sel­li­se fes­ti­va­li tu­ge­vus, mit­te nõrkus.

Aga ta­se oli tões­ti mul­jet aval­dav. Mart­in Wutt­ke „Ar­taud mee­nu­tab Adolf Hit­le­rit ja Ro­ma­nisc­hes Café’d” on sak­sa teat­ri üks tip­pe. Pe­ter Broo­ki la­vas­ta­tud „Suu­rin­vi­sii­to­ris” lum­mas Bru­ce Myers pub­li­kut oma Sha­kes­pea­re’i koo­li­tu­se­ga kõne­teh­ni­ka­ga, kus oli ühtae­gu sar­kas­mi ja tä­he­le­pan­da­ma­tut, ent mõju­vat ümber­ke­has­tu­mist.

Al­vis Her­ma­ni­se post­mo­der­nist­lik ju­tus­tus liht­sast nais­hin­gest mõjus soo­jalt ja tä­nu Jan Jön­so­ni­le sai nä­ha üht eri­list näh­tust, mis vor­mus vang­la­sein­te va­hel Sa­muel Bec­ket­ti dra­ma­tur­gia kau­du. Ras­ke aja lõppu po­le nä­ha. Sel­les mõttes on möö­du­nud fes­ti­val õpet­lik. Saab as­ja väik­selt ja vaik­selt sa­ma­moo­di te­ha, nii et lin­nu­ke si­su­li­se poo­le pealt täies­ti kir­ja lä­heb.