Andres Laasik
Et oma maja on ehitustellingutes, mõeldi asi teha väikselt ja vaikselt. Kuid saabus hoopis teistmoodi raske aeg - teatrit muserdab, et tellinguid pole.
Olude tahtel sündinud raamid omandasid festivali kava tervikus kunstilise tähenduse. Erilaadsed ja samal ajal eri moel jõulised lavastused andsid teada, et mõõtkava poolest pisike lavastus ei pruugi seda olla kunstilises plaanis. Ja et Eestis sündinud väikese mõõtkava teatris pole midagi samaväärset kõrvale panna, kerkib üles tähelepanek, et gigantomaaniaga on meil kõik korras, kuid väikeste asjade opereerimises tuleks veel pingutada... Paljuski tänu Laur Kaunissaare nõuannetele sündinud kava laseb seega siinset teatritegemist kriitilises valguses paista, kuid see on sellise festivali tugevus, mitte nõrkus.
Aga tase oli tõesti muljet avaldav. Martin Wuttke „Artaud meenutab Adolf Hitlerit ja Romanisches Café’d” on saksa teatri üks tippe. Peter Brooki lavastatud „Suurinvisiitoris” lummas Bruce Myers publikut oma Shakespeare’i koolitusega kõnetehnikaga, kus oli ühtaegu sarkasmi ja tähelepandamatut, ent mõjuvat ümberkehastumist.
Alvis Hermanise postmodernistlik jutustus lihtsast naishingest mõjus soojalt ja tänu Jan Jönsonile sai näha üht erilist nähtust, mis vormus vanglaseinte vahel Samuel Becketti dramaturgia kaudu. Raske aja lõppu pole näha. Selles mõttes on möödunud festival õpetlik. Saab asja väikselt ja vaikselt samamoodi teha, nii et linnuke sisulise poole pealt täiesti kirja läheb. |