Festivali "Talveöö unenägu" raames toimunud kaasaegse dramaturgia ning laste- ja noorteteatri õpikojad kulgesid põhjamaises tempos nagu muu festivalgi.

Iseenesest on angloameerika "moodsa draama" domineerimine ja Eesti väikeste inimeste teatri nõrgapoolne, kuid mitte lootusetu seis kõigile teada, kuid soov sellest ikka ja jälle huvitavalt rääkida viitab arenguvõimalustele. Või mitte? Vähemalt koorus vestlustest välja ideid ja suundumusi.

Kultuurireporteril Andres Keili loovitud kaasaegse näitekirjanduse õpituba kujunes eelkõige kahe erineva maailmavaatega ja temperamendiga haritud inimese vestluseks. Itaaliat, heitlikumat maailmavaadet ja skeptitsismi esindas dramaturg Giovanni Popatto ning Soomet ja tasakaalukat arengut ja positiivset tulevikuvisiooni Pekka Milonoff (kes asendas haigestunud näitekirjanikku ja lavastajat Reko Lundáni).

Vestluskaaslased Keili provokatsioonidest ei heitunud, kuid haakusid viisakalt.

Interaktiivsus

Kokkuvõtvalt. Esiteks, üheülbastavale "angloameerika uuele draamale" (mille jäljendajaid on pea kõikjal) saab rahvuslik draama vastu vaid peene rahalise toetuse abil.

Heaks näiteks on Soome KOM-teatri uue näitekirjanduse leidmise ja arendamise skeem, kus "kirjanikud rahva seast" saavad tagasisidet oma KOM-laboratooriumi saadetud näitekirjandusalastele katsetustele ning KOM-teater omakorda leiab sealt uusi kirjanikke, kelle tekstidega edasi töötada, et need lavale jõuaks.

Seega midagi hoopis interaktiivsemat kui Eestiski toimuvad näidendivõistlused, mis tegelevad (enamasti) riigiteatri repertuaari sobivate (juba valmis) näidendite väljasõelumisega.

Teiseks, tulevikku vaadates tunduvad hajuvat piirid viimase paari sajandi jooksul tekkinud teatriametite vahel (näitekirjanik, kunstnik, lavastaja, näitleja), üha enam lavastavad ka kirjanikud ja näitlejad, üha enam saavad teatritekstid valmis proovisaalis, kollektiivse töö tulemusena.

Kolmandaks, globaliseerumise taganttuules on tekkinud universaalne "rahvusvaheline teatrikeel", milles luuakse "festivalitükke", millega saaks ringi reisida kõikjal maailmas. Mitte et rahvusvaheline arusaadavus ja reisimine oleks halb, vaid sellises teatris puudub igasugune otsingulisus, kasutatav keel on trafaretne nagu sisugi.

Ainsaks väljapääsuks on ka siin uue rahvusliku teatri sihtotstarbeline toetamine, kas või juba olemasolevate teatrite juures, et vähendada riske uue teatri sünniks (et uus teater ei peaks kohe sünnihetkest saadik end ja oma vanemaid ja vanemaid õdesid-vendi ülal pidama ning suure ilusa kodu üüri maksma).

Kogemuse võib üle võtta

Laste- ja noorteteatri arutelu juhtis Ülev Aaloe ning see keskendus suuresti Eesti ja Rootsi teatrisüsteemide lasteteatrisõbralikkuse võrdlemisele. Eestit esindas kohaliku ASSITEJ juht Katrin Nielsen ning Rootsit BACKA teatri esindajad (kelle lavastust "Girlpower" eelmine päev mängiti ning mis oma teemapüstituse ja mitte eriti suurte kunstiliste ambitsioonide tõttu vastakaid arvamusi tekitas).

Kokkuvõtvalt. Esiteks jõuti siingi lihtsale järeldusele, et ilma sihtotstarbelise toetuseta (et laste- ja noorteteatrit tehes ei peaks katma piletitest kulusid rohkem kui 10 protsendi ulatuses) ei jõua (ega taha) keegi midagi "tõsiselt head" teha, pigem ikka "lõbustavat ja hästi sissetoovat lasteteatrit", mis peretki ülal peaks.

Teiseks, Eestis puudub vastav koolitus ning laste- ja noorteteatri andunud eestvedaja nagu Rootsis. Kolmandaks, uute annete ja teemade leidmiseks peab neid otsima ja arendama. Näiteks on kas või toosama "Girlpower", mille autor saatis BACKA teatrisse ühe omakirjutatud halva näidendi, kus oli hea noorte dialoog.

Teater tegi talle ettepaneku kirjutada näidend erinevatesse põlvkondadesse kuuluvate naiste kooselust ja suhetest – ning teater sai endale hittlavastuse, mis puudutab nii vanemaid kui noori.

Sellest kõigest õppida polegi vaja, kogemuse võib lihtsalt labaselt üle võtta. See oli juba pooleldi kultuuripoliitiline lause.

Ivar Põllu