Vaatamata sellele, kas koju kätte toodud välismaine teater on hea või mitte, on sellel siiski (teatraalile) permanentne väärtus - silmaringi laiendus, kogemuse saamine, heast-veast õppimine, enda arendamine jne - ehk - igasuguse/igasugune vaatamine on kasulik.

Kui mõne väga hea etenduse puhul vahest ei laskutagi mono- või dialoogidesse, sest möllatakse katarsises isekeskis, siis mõned vähem mõjusamad lavateod võetakse lihtsalt (ainult) teatavaks ehk "linnuke" kirja kogemuste lahtrisse.

Kuna sai kokku lepitud, et siinkirjutaja avaldab omi põgusaid mõtteid Venemaa Rahvuste Teatri ja Kreeka teatri Actoriones kohta, siis mainitud teatrite esinemised just kogemustena kasulikud olidki. Paraku ei enamat.

Etenduse uudsus hajus

Venelaste etendus "Koge-mus: Kajakas" (Anton Tshehhovi ainetel) omas arvatavasti paljude vaatajate kõrget ootushorisonti. Lavastaja Andrii žoldak oli näidendi surunud üsna postmodernsesse lavavormi ehk pakkus "Kajaka" kogemust (nagu ka tema tööpealkiri ütleb) skisofreenilises ja igas mõttes mürarikkas lavategevuses.

Esmapilgul paistis tõesti kõik uudne ja huvitav - pildiline fragmenteeritus, andekad lavaleiud, -võtted ja allusioonid.

Mõnekümne pilgu pärast aga see uudsus hajus, sest eks selliseid destruktiivseid vormimeistreid on ennegi nähtud klassikaga vabalt ümber käimas. Ja ka erakordselt uut lähenemist sisulise poole pealt ei paistnud Vene Draamateatri saali rõdule kätte.

Tänapäevane antiik

Põhjusteks, miks meie muidu üsna kindlalt saalis püsivad teatrikülastajad juba esimese vaatuse ajal saalist lahkusid (vaheajast rääkimata), võiks näiteks mööndustega pidada nii etenduse helilist kui ka visuaalset mürarikkust, lavaltoimuva intensiivsust ning kõikvõimalike metafooride üleküllust, mis lihtsalt kiilus publikul vastuvõtukanalid kinni.

Kuni peaaegu etenduse lõpuni ei lastud publikul puhata ja pakutavat seedida ning kui kadus järg käest, kadus ka kõik muu. Aga muidu oli huvitav küll.

Kreeklaste pakutu oli vormiliselt vastupidine - minimalistlikus ja tumedas lavapildis (mängiti Linnateatri Põrgulaval) esitati Y. L. Popovichi näidendit "Küti kuu: Agamemnon ja Tyndareuse tütar", mille aines muidugi antiiktekstidelt.

Vassilis Langose lavastus meenutas mingis mõttes teatritudengite proovilavastust, milles rõhk on pandud ekspressiivsele väljendusele ja kõnetehnika harjutamisele/eksponeerimisele.

Hinnates siiski trupi kooskõnelemist ja -liikumist, ei kandnud aga mu meelest katse antiiktemaatikat tänapäevastada vilja. Vähemalt mitte põhjamaalasele. Kogemusena siiski kasulik.

Teatrikogemus "Talveöö unenäos"
"Kogemus: Kajakas"

Lavastaja Andrii žoldak

Moskva Rahvuste Teater

Etendus 28. detsembril Vene Draamateatris

"Agamemnon ja Tyndareuse tütar"

Lavastaja Vassili Langos

Kreeka teater Actoriones

Etendus 28., 29 detsembril Tallinna Linnateatris

Rait Avestik
teatrikriitik